Austraaliasse

8. septembriks ehk neljapäevaks seadsin oma sammud Kakadu rahvuspargist tagasi Darwini poole. Kuna Kakadu rahvuspargis eriti sünnipäeval isu passida polnud ning vaja oli ka linnas toimetusi teha, nagu näiteks maksutagastus korda teha, siis neljapäeva varahommikul päikesetõusuga siit ma teele asusingi. Sõit Darwinisse sujus iseenesest hästi. Teepeal oli näha Dingosid, kes jooksid niisama keset maanteed ringi, samamoodi ei puudunud ka tavapärased kängurud. Nägin oma silmaga ära, kuidas känguru jäi auto alla või täpsemalt siis, sai löögi auto känguru raudadelt. Nimelt vastu tuleva auto ette hüppas känguru ning kunas autol oli järel ka haagis, ega ta siis hästi pidama õigel ajal ei saanud küll. Känguru jäi löögi tagajärjel küll ellu, kuid üks jalast ei olnud enam parimas korras – veri oli katki ja nahk jooksis. Otsa sõitja pidas kinni, ei tea kas läks esmaabi andma või otsa peale tegema, mina suundusin igatahes edasi Darwinisse.

Sõit Darwinisse võttis veidi üle 3 tunni, seega kohale jõudsin umbes peale kella kümmet. Tegin koheselt mõningad kiired toimetused ning seejärel sain kokku 3 eestlasega. Kaks nendest (Kaur ja Juhani) pidid kohe kohe tööle minema 4-5 tunniks. Egas midagi läksime Madisega linna peale ringi sõitma, kus sain suurem osa oma asju tehtud. Maksutagastusega on koguaeg mingisugune probleem. Siimul läks Broomeis asi väga libedalt. Läks kontorisse, maksis raha ära ning maksutagastus valmis oligi, siin agas hakatakse midagi huijama, et küll ükskord pole Resident ning kui oled, siis ei sobi, sest oled Austraalias Working Holiday viisaga. Tol päeval jäi asi pooleli, sest mul sai jälle villand sellest. Eestis on hea lihtne, muudkui vajutad edasi ja edasi ning valmis ta ongi! Ise hakata midagi siin käsitsi tegema, siis palju õnne. Proovisin muidugi ka käsitsi varianti e-tax-i. Sai minimaalsel kujul ära täidetud nii et kõik oli tip-top, kuid kui ennast hakata lõpus tuvastama üle interneti, siis ei saa hakkama. Mingisuguseid andmeid ei ole valitsusel. Saingi teada maksutagastus büroost, et probleem seisens selles, et kunas tegemist on minu jaos esmase maksutagastusega, siis ATOl pole minu miskeid andmeid veel andmebaasis jne. Järgmine aasta peaks töötama juba küll!

Päev hakkas õhtasse saama ning saime jälle Kauri ja Juhaniga kokku ning samal ajal kohtusime ka kahe teise eestlasega, kellega olime tuttavad juba Carnarvoni aegadest. Marise ja Tõnisega. Lükkasime lipud jälle autodele peale ning tegime oma tavapärase auringi Eesti lippudega ümber Darwini pea kvartali.

Seejärel oli kiire poes käik ning padavai panimegi sünnipäeva oma metsa laande pidama. Möödus siis toreda ja mõnusa tralliga, kuni hommiku tundideni. Kes magas auto katusel, kes aga telgi enda otsas, sest väljas oli ikka päris palav.

Aitäh kõigile õnnesoovide eest!

Järgmise päeva kosutasime ennast Darwini ühes eeslinnas asuvas veepargis. Veepark ise on täiesti tasuta, kus saab vees sulistada või siis torudest alla lasta. Mina torudesse tol päeval ei julgenud minna. Aeg liigub siin ikkagi suhteliselt kiirel tempol, järgmisel hetkel oligi vaja mul juba kiire poeskäik jälle teha, et alustada tagasi teed, sest juba laupäeva hommikul kell 5 pidin olema tagasi tööpostil kohustusi täitmas. Aga ennenäe imet, teel Darwinist välja otsustas auto JÄRJEKORDSELT ÄRA LAGUNEDA! Seekord siis andis otsad pingutusrullik, kiskusin soonrihma maha ning sõitsin edasi. Muidugi ilma roolivõimu, konditsioneeri ja kõige muuta, sest kõik see jookseb soonrihma pealt. Vahepeal läksime kõik omavahel lahku ning ma alustasin sõitu edasi Kakadu rahvuspargi poole, kui üks hetk märkasin, et temperatuur hakkas tõusma kuni lõpuni välja. Veepump ju jooksis ka sealt samalt rihmalt ning edasine sõit oligi võimatu! Helistasin teistele ja kutsusin neid köiega end ära tõmbama, sest ei seisnud kõige ohutumas kohas.

Järgmiseks leidsime sobiva koha kiirtee ääres, kus oli suurem lai ala ja kus oli hea autosid parkida. Panime samalajal kohvivee hakkama, sest järgmised 2 tundi tuli oodata puksiiri ning ajada asju kindlustusfirmaga.

Nimelt on meie autol olemas RAC roadside assistance, mis tuleb kohale ja hindab auto kahjustused ning seejärel tegutsetakse vastavalt edasi. Minujaoks tähendas see muidugi puksiiri kohale toomist ning auto ära viimist remondikotta. Asja juures oli tore ka see, et oli juba reede õhtu ja siin Austraalias on enamus, kui mitte kõik teenindused suletud kella 17.00ist ning ka kogu nädalavahetuse. Jäi ära ka tööle minek järgmiseks päevaks 5ks hommikuks Autot enne esmaspäeva tagasi polnud oodata.

Tegime seejärel veel natuke kohvi, panime asjad kokku ja liikusime edasi oma metsa laande. Vot tol õhtul oli üks kuradima palav öö. Istud telgis ja lihtsalt sõimad, et kuidas saab olla nii kuradi palav. Lihtsalt jooksed higi ja hingata ei saa. Paar tundi hiljem sadas taga-tippu ka paduvihma selle palavusega Öö mööduski nii pool ärkvel.. Kaur katsetas muidugi jälle ka katusel magamist alguses, aga vihmaga pidi ta sellest loobuma.

Järgmise päeva ehk laupäeva veetsime niisama Palmerstonis Darwini eeslinnas, kus laadisime oma akusid ning vaatasime filmi. Olime kuni õhtuni peamiselt ühes ja samas kohas.

Vahepeal käis ka mingi kohalik kisendamas. (Millegi pärast on alati nii, et kui hakkad filmima, siis on vaikus).

Ära minnes oma metsa laande hakkas aga Kauri, Madise ja Juhani auto streikima. Nimelt sõites sai aku tühjaks, tuled ei tahtnud enam põleda ja auto ise hakkas vaikselt välja surema. Onneks polnud väga pikk maa minna ning kuidagi vedasime end kohale. Pühapäeva hommikul tuli muidugi korra linnas käia ning krokodillid ära osta, sest autol oli aku tühi ja enam tööle ei läinud. Terve pühapäeva sõitsime ringi nii, et ühte autot käivitasime krokodillidega.

Esmaspäev algas osadele kõva peavaluga ja tööle minekuga. Marisele ja Tõnisele helistati hommikul, et vaja tööle minna. Midagi suurt täpsemalt ei kirjeldatud vaid, et tuleb kontorisse kohale minna ning saada edasised juhised. Tegemist pidi olema ka füüsiliselt raske tööga. Minemine algas muidugi sellega, et üks auto ei tahtnud kuidagi tööle minna ega töös püsida ning lõpuks vedasime selle auto lihtsalt köiega Palmerstoni. Maris ja Tõnis jõudsid kontrosse miski 3 tundi hiljem, kuid töö oli siiski olemas 😀 Nimelt said nad terve päeva laoruumis konditsioneeri all hinnasilte püstoliga kleepida. Kui see austraallaste jaoks füüsiliselt raske töö on, missugune see kergem variant siis on?!

Meie aga veetsime päeva jälle Palmerstonis. Seal on selline hea võimalus, et pargid auto ära ja vead juhtme läbi akna valgusposti külge, kus on vooluvõtmise kohad ning võid terve päeva veeta internetis surfates või filme vaadates (rüperaalist muidugi). Vahepeal kruttisime ka aku maha ja viisime ostukäruga lähimasse autoosade poodi, kus meie õnneks testiti aku ära ning öeldi lühidalt ja konkreetselt: “It’s fucked!”. Egas midagi, ostsime uue aku ja ühendasime ära ja auto töötas jälle! Seekord pääsesid nad kerge probleemiga, mitte nagu meil meie Falconiga. Vahepeal saingi teada, et meie auto parandus läheb maksma 500 dollarit. No! … ei osanud enam midagi mõelda. Auto peale on rohkem raha läinud, kui see väärt on. Kui mõtled, et midagi ei saa enam katki minna, siis ikka kusagilt miski annab otsad. Hakkasime siis minu autole järgi minema, kui teepeal sõites hakkas aga Kauri autol samuti temperatuur tõusma ja ülekeema. No siis oli kõigil juba kopp täiesti ees – täielik masendus. Nemad ei saanud liikuda ja mina ei saanud oma autot kätte. Kuidagi veeresime 20 km/h mehaaniku juurde, kes kontrollis radiaatoris lekked ja rõhu üle. Kõik oli sellega küll korras, natuke oli vett vähe. kuid see eest piirides ja ka kork oli vale tihendiga. Ostsime uue korgi ja panime vett veel juurde ning hakkaski paremini temperatuuri hoidma. Aega oli 15 minutit, et jõuda teise linna otsa ning minu auto kätte saada. Minuti täpsusega sinna me ka jõudsime ning tagasi ma auto ka sain. Päev lõppes ikkagi kokkuvõttes hästi – kõigil olid autod jälle sõidukorras.

Sünnipäev venis pisut pikemaks, kui planeeritud oli. Onneks hetkel veel tookoht alles ja ise tagasi ka Kakadu rahvuspargis. Teisipäeva hommikul alustasin uuesti sõitu Kakadu rahvuspargi suunas ning kohale jõudes asusin ka kohe tööle. Nalja visati minu üle kõvasti, et läks Darwinisse sünnipäeva pidama ja siis äkki lagunes auto ära. Kes sellist ulli juttu usuks?! 😀

Tore on see infoajastu!

Postitust jääb lõpetama Darwini kohalik didgeridoo drum & bass bänd eMDee.

Lõpuks jõudsime siis Darwini, Põhjaterritooriumi pealinna.

Ei saa me läbi Eestita ja eestlasteta. Tähendab see siis seda, et oma esimesel poe külastusel, ütles meist eespool olev meesterahvas: “No tere Eesti poisid, kuidas läheb?” Selleks hetkeks olime viibinud Darwinis ehk 30 minutit. Nägi see siis välja selliselt, et järjekorras arutades, kas kõik asjad sai ostetud, avastasime, et tee on ostmata. Mis siis ikka, Krister pani padavai teed otsima ja mina seisin edasi. Sellel hetkel siis keeras ees olev meesterahvas ringi ja hakkas rääkima puhtas Eesti keeles. Arvestades palju me oleme Austraalias juba erinevaid eestlaseid näinud, tundus see mulle liigagi naljakas. Arvatavasti paistsin suht lollakas, aga ilma midagi vastamata hakkasin ma lihtsalt naerma. 😀 Peale head kõhutäit naeru, hakkasin siis Ukuga juttu rääkima. Kuna tegu oli vanema, kui 30 aastat inimesega, arvasin, et tegemist inimesega, kes uut elu alustanud Austraalias. Seega hakkas peas kohe kell lööma ja muuseas sai juttu pressitud töö ja elamise poole, lootma ja proovima peab ju alati. Aga mis tuli välja?!? Tegemist siis inimesega, kellel nimeks Uku Randmaa, kes on otsustanud üksinda purjetada ümber maakera. Järjekordselt sain olla imelik ja vaadata suhtkoht väga imestunult. Peatus ta siis Darwinis mõneks päevaks ja tegi edasi liikumiseks sisseoste just meiega samal ajal, samas poes. Maailm on väike, no kurat jube väike ikka ju!! Kunagi tundus planeet maa ikka väga suur, aga no ju siis olin mina lihtsalt sellel ajal väiksem. Vahepeal oli Krister tagasi jõudnud ja liitus ka vestlusesse. Küsimusele, kas juba Matvere ja Tätte on nähtud, tuli kohe jutt, kuidas, kuna ja kuskohas nad koos olid olnud. Ma ju ütlen, et see kera on väike! Kahjuks on poejärjekorrad alati jube pikad, igavad ja venivad. Seekord siis jäi järjekord liiga lühikeseks. Oleks tahtnud temaga palju palju pikemalt jutustada, usun et kuulata ja rääkida oleks omajagu.

Infot ümbermaailmareisi kohta saab aadressil http://www.uku1.eu

Igastahes meie poolt talle kivi kotti ja tuult purjedesse!

Aga siiski, sellega ei ole meie Darwini elamused veel lõppenud. Olime ju sattunud üle mitme kuu jälle kohta, mida võib nimetada linnaks, elanikke siis seal 127 500. Ehk siis inimeste arvult üsna kodune Tartu, väljaarvatud emajõgi, ülikool ja õlletehas (ei ole tähtuse järjekorras). Kuna ees oli meil olemas siin juba viis eestlast, siis neist neljaga sai ka kohe ühendust võetud ja kolisime nendega samasse elamisse. Elamine asus looduskauni vaatega kohas, olemas oli meil telkimisplats, auto parkimiskoht ning suur suur välikäimla ning kõik see oli tasuta – ei saa kurta. Teile teadmiseks, et Austraalias siis ööbimine võsas, autos, rannas jne normaalsetes kohtades keelatud ja vahelejäädes on trahvid olenevalt kohast kuni 1000 daala.

Järgmise päeva põhiülesanne oli meile siis, et auto remonti saada, niikaua kuni veel koos püsib. Nagu ikka, vedasime kuidagi kuskile välja ja rõõmustati meid uudisega, et vahetust vajab mingi käigukasti andur, õli/filter ning nagu seda veel vähe oleks, lekkis see siga veel õli ka. Mis siis ikka, sai kokkulepitud remont järgmisele päevale. Remondipäev kujutas siis seda, et auto jäi neile ja edasi reisisime kuuekesi Ford Falconis (Sierras), seda küll õnneks ainult natuke üle poole päeva. Remont siis päris vaakumisse rahakotti ei tõmmanud, aga selle raha oleks saanud igatmoodi paremini kulutada, kasvõi maha juua.

Esimesel õhtul istudes oma väiksel kämpingu platsil, saime teada, et linnas lipupood. Mis siis ikka, järgmise päeva plaanidesse pidi ära mahtuma ka lipupoe külastus. Tegu siis mõnusalt väikse poekesega, kus meil õnnestus kohe kokku sattuda omanikuga. Vanem härra, kes austraalaste kohta vägagi tark ja teadis Eestit ja lipuvärve. Sellel hetkel oli tal müügiks küll ainult üks sinimustvalge kleeps, mis muidugi sai ära võetud. Lisaks sai väga pikalt jutustatud, mis me Austraalias teeme ja kuidas meil üldine olukord. Sellest muhedast vestlusest tekkis see, et ükshetk haaras vana telefoni ja hakkas helistama ja meile kõigile kuuele tööd otsima. Helistatud said Tema tuttavad linnavalitsuses ja nende sugulased. Lisaks saime ka soovituse liituda mingisuguse kinnise pubiklubiga, mille juhatuse liige ta olema pidi. Pidi see tähendama meile odavat toitu ja jooki. Kõik see pikk jutt ja muhe olemine viis välja selleni, et oma kleepsu saime me tasuta ja tellimusse läksid 2 suurt Eesti lippu ja hunnik kleepse. Lisaks toodi tagaruumist välja väike sinimustvalge laua lipp, mis pidi härral olema aukohal ja mitte müügiks. Ja nagu see kõik ei oleks juba liigapalju, üllatati meid veel raamatuga, millest ma lihtsalt näitan Teile pildi.

Kleepsust, mis me siis tasuta saime, saate aimu sellelt pildilt.

Kuna kõigil meil oli vaja tööd otsida ja leida, siis sai hakatud kokku ostma ajalehti ja internetis istuma, et kõik pakkumised ikka meieni jõuaks. Kahjuks puudus meie elamises pidev elektrivool, seega tuli akusid täita aegajalt mujal.

Nii siis see välja nägi. Tulemuse tõi see esimese paari minutiga, saime tuttavaks järjekordse eestlasega. No kurat?!?
Tööd siiski ei leidnud koheselt.
Julgen uskuda veel, et kohtasime selles samas kohas mõned päevad hiljem kahte eestlast veel. Kõndisid meist siis mööda kaks inimest ja natuke eemal meist tegi tüdruk liigutuse, mida võiks öelda, kui enda maha laskmine. No teate küll, võtad oma käe kätte nagu relva ja paned oimukohale ja põmm-põmm. Seda kõikke liigutust ja värki tekitas siis läpakast mänginud lugu Onu Bella-Fiat.

Vahepeal sai ka aega veedetud Darwini rannas. Rand on siin kehvem, kui mujal ja vesi on soojem, kui vannis. Rannas jalgpalli mängides, oled peale teist minutit omadega läbi, sest kuumus on korralik. Aga sellekõige juures oli ka head, rannas olid duššid, kust ei tulnud soolast vett. Tähendas siis see seda, et meie: metsast, maalt, hobusega ja lihtsalt lollakad, saime ennast pesta. Meie võsa kämpinguplatsile ju ei olnud sellised asjad veel jõudnud.

Mida päev edasi, seda tõsisemalt hakkasime me tegelema tööotsingutega. Läksime ühte kesklinnas asuvasse väikesesse kontorisse, kus töötab üks tädi (töö vahendaja), kellele tuleb maksta 10 daala, ning ta otsib töö, juhul kui leiab töö, maksad talle veel 50daala. Meist kuuest üks sai siis koheselt tööle, kujutas see siin töötamist kuskil saarel vähemalt kaks kuud. Lend, toit, elamine on tööandja poolt. Siit läheb Oskar oma lennuga Alyangula nimelisele saarele.

Niisis jäi meid alles veel viis. Edasi oli minu ja Kristeri kord. Läksin jälle rõõmsalt jutuga, et otsin tööd kokana. Koheselt pakuti välja kolm töökohta linnast väljas ja tädi julges arvata, et suudaks mulle nädalaga leida töö ka linnas. Lihtne on siin olla kokk, tööd on siiani olnud kõikjal. Aga tagasi siis meie otsingutele. Pakkusin välja, et võin töötada linnast väljas, kui leiavad samas kohas Kristerile ka mingi töö. Paar tundi hiljem saime teada, et mõlemale pakutase tööd Kakaduu rahvusparki, mis Darwinist 300km. Maksime siis mõlemad ära oma 50 daala ja jäime kõnet ootama. Vahepeal igaksjuhuks uurisin ma endale teisi võimalusi, mis tähendas seda, et tagavara variandiks oli mul olemas proovipäev mereandide restoranis. Vestlus seal oli muidugi huvitav, küsiti siis mult, et kas olen ka ennem töötanud “fancys” restoranis. Aga ikkagi sai meie töökohaks rahvuspark ja juba järgmine päev olime sinna liikvel.

Enne minekut, käisime ja võtsime lipupoest oma lipud ja kleepsud, ning õhtul sai maha peetud viimane pidu. Ka meie vana koolikaaslane Eenos käis meie uhket elamist üle kaemas.

Iga hommikune vaade taga aeda.