Ei saa me läbi Eestita ja eestlasteta. Tähendab see siis seda, et oma esimesel poe külastusel, ütles meist eespool olev meesterahvas: “No tere Eesti poisid, kuidas läheb?” Selleks hetkeks olime viibinud Darwinis ehk 30 minutit. Nägi see siis välja selliselt, et järjekorras arutades, kas kõik asjad sai ostetud, avastasime, et tee on ostmata. Mis siis ikka, Krister pani padavai teed otsima ja mina seisin edasi. Sellel hetkel siis keeras ees olev meesterahvas ringi ja hakkas rääkima puhtas Eesti keeles. Arvestades palju me oleme Austraalias juba erinevaid eestlaseid näinud, tundus see mulle liigagi naljakas. Arvatavasti paistsin suht lollakas, aga ilma midagi vastamata hakkasin ma lihtsalt naerma. Peale head kõhutäit naeru, hakkasin siis Ukuga juttu rääkima. Kuna tegu oli vanema, kui 30 aastat inimesega, arvasin, et tegemist inimesega, kes uut elu alustanud Austraalias. Seega hakkas peas kohe kell lööma ja muuseas sai juttu pressitud töö ja elamise poole, lootma ja proovima peab ju alati. Aga mis tuli välja?!? Tegemist siis inimesega, kellel nimeks Uku Randmaa, kes on otsustanud üksinda purjetada ümber maakera. Järjekordselt sain olla imelik ja vaadata suhtkoht väga imestunult. Peatus ta siis Darwinis mõneks päevaks ja tegi edasi liikumiseks sisseoste just meiega samal ajal, samas poes. Maailm on väike, no kurat jube väike ikka ju!! Kunagi tundus planeet maa ikka väga suur, aga no ju siis olin mina lihtsalt sellel ajal väiksem. Vahepeal oli Krister tagasi jõudnud ja liitus ka vestlusesse. Küsimusele, kas juba Matvere ja Tätte on nähtud, tuli kohe jutt, kuidas, kuna ja kuskohas nad koos olid olnud. Ma ju ütlen, et see kera on väike! Kahjuks on poejärjekorrad alati jube pikad, igavad ja venivad. Seekord siis jäi järjekord liiga lühikeseks. Oleks tahtnud temaga palju palju pikemalt jutustada, usun et kuulata ja rääkida oleks omajagu.

Infot ümbermaailmareisi kohta saab aadressil http://www.uku1.eu

Igastahes meie poolt talle kivi kotti ja tuult purjedesse!

Aga siiski, sellega ei ole meie Darwini elamused veel lõppenud. Olime ju sattunud üle mitme kuu jälle kohta, mida võib nimetada linnaks, elanikke siis seal 127 500. Ehk siis inimeste arvult üsna kodune Tartu, väljaarvatud emajõgi, ülikool ja õlletehas (ei ole tähtuse järjekorras). Kuna ees oli meil olemas siin juba viis eestlast, siis neist neljaga sai ka kohe ühendust võetud ja kolisime nendega samasse elamisse. Elamine asus looduskauni vaatega kohas, olemas oli meil telkimisplats, auto parkimiskoht ning suur suur välikäimla ning kõik see oli tasuta – ei saa kurta. Teile teadmiseks, et Austraalias siis ööbimine võsas, autos, rannas jne normaalsetes kohtades keelatud ja vahelejäädes on trahvid olenevalt kohast kuni 1000 daala.

Järgmise päeva põhiülesanne oli meile siis, et auto remonti saada, niikaua kuni veel koos püsib. Nagu ikka, vedasime kuidagi kuskile välja ja rõõmustati meid uudisega, et vahetust vajab mingi käigukasti andur, õli/filter ning nagu seda veel vähe oleks, lekkis see siga veel õli ka. Mis siis ikka, sai kokkulepitud remont järgmisele päevale. Remondipäev kujutas siis seda, et auto jäi neile ja edasi reisisime kuuekesi Ford Falconis (Sierras), seda küll õnneks ainult natuke üle poole päeva. Remont siis päris vaakumisse rahakotti ei tõmmanud, aga selle raha oleks saanud igatmoodi paremini kulutada, kasvõi maha juua.

Esimesel õhtul istudes oma väiksel kämpingu platsil, saime teada, et linnas lipupood. Mis siis ikka, järgmise päeva plaanidesse pidi ära mahtuma ka lipupoe külastus. Tegu siis mõnusalt väikse poekesega, kus meil õnnestus kohe kokku sattuda omanikuga. Vanem härra, kes austraalaste kohta vägagi tark ja teadis Eestit ja lipuvärve. Sellel hetkel oli tal müügiks küll ainult üks sinimustvalge kleeps, mis muidugi sai ära võetud. Lisaks sai väga pikalt jutustatud, mis me Austraalias teeme ja kuidas meil üldine olukord. Sellest muhedast vestlusest tekkis see, et ükshetk haaras vana telefoni ja hakkas helistama ja meile kõigile kuuele tööd otsima. Helistatud said Tema tuttavad linnavalitsuses ja nende sugulased. Lisaks saime ka soovituse liituda mingisuguse kinnise pubiklubiga, mille juhatuse liige ta olema pidi. Pidi see tähendama meile odavat toitu ja jooki. Kõik see pikk jutt ja muhe olemine viis välja selleni, et oma kleepsu saime me tasuta ja tellimusse läksid 2 suurt Eesti lippu ja hunnik kleepse. Lisaks toodi tagaruumist välja väike sinimustvalge laua lipp, mis pidi härral olema aukohal ja mitte müügiks. Ja nagu see kõik ei oleks juba liigapalju, üllatati meid veel raamatuga, millest ma lihtsalt näitan Teile pildi.

Kleepsust, mis me siis tasuta saime, saate aimu sellelt pildilt.

Kuna kõigil meil oli vaja tööd otsida ja leida, siis sai hakatud kokku ostma ajalehti ja internetis istuma, et kõik pakkumised ikka meieni jõuaks. Kahjuks puudus meie elamises pidev elektrivool, seega tuli akusid täita aegajalt mujal.

Nii siis see välja nägi. Tulemuse tõi see esimese paari minutiga, saime tuttavaks järjekordse eestlasega. No kurat?!?
Tööd siiski ei leidnud koheselt.
Julgen uskuda veel, et kohtasime selles samas kohas mõned päevad hiljem kahte eestlast veel. Kõndisid meist siis mööda kaks inimest ja natuke eemal meist tegi tüdruk liigutuse, mida võiks öelda, kui enda maha laskmine. No teate küll, võtad oma käe kätte nagu relva ja paned oimukohale ja põmm-põmm. Seda kõikke liigutust ja värki tekitas siis läpakast mänginud lugu Onu Bella-Fiat.

Vahepeal sai ka aega veedetud Darwini rannas. Rand on siin kehvem, kui mujal ja vesi on soojem, kui vannis. Rannas jalgpalli mängides, oled peale teist minutit omadega läbi, sest kuumus on korralik. Aga sellekõige juures oli ka head, rannas olid duššid, kust ei tulnud soolast vett. Tähendas siis see seda, et meie: metsast, maalt, hobusega ja lihtsalt lollakad, saime ennast pesta. Meie võsa kämpinguplatsile ju ei olnud sellised asjad veel jõudnud.

Mida päev edasi, seda tõsisemalt hakkasime me tegelema tööotsingutega. Läksime ühte kesklinnas asuvasse väikesesse kontorisse, kus töötab üks tädi (töö vahendaja), kellele tuleb maksta 10 daala, ning ta otsib töö, juhul kui leiab töö, maksad talle veel 50daala. Meist kuuest üks sai siis koheselt tööle, kujutas see siin töötamist kuskil saarel vähemalt kaks kuud. Lend, toit, elamine on tööandja poolt. Siit läheb Oskar oma lennuga Alyangula nimelisele saarele.

Niisis jäi meid alles veel viis. Edasi oli minu ja Kristeri kord. Läksin jälle rõõmsalt jutuga, et otsin tööd kokana. Koheselt pakuti välja kolm töökohta linnast väljas ja tädi julges arvata, et suudaks mulle nädalaga leida töö ka linnas. Lihtne on siin olla kokk, tööd on siiani olnud kõikjal. Aga tagasi siis meie otsingutele. Pakkusin välja, et võin töötada linnast väljas, kui leiavad samas kohas Kristerile ka mingi töö. Paar tundi hiljem saime teada, et mõlemale pakutase tööd Kakaduu rahvusparki, mis Darwinist 300km. Maksime siis mõlemad ära oma 50 daala ja jäime kõnet ootama. Vahepeal igaksjuhuks uurisin ma endale teisi võimalusi, mis tähendas seda, et tagavara variandiks oli mul olemas proovipäev mereandide restoranis. Vestlus seal oli muidugi huvitav, küsiti siis mult, et kas olen ka ennem töötanud “fancys” restoranis. Aga ikkagi sai meie töökohaks rahvuspark ja juba järgmine päev olime sinna liikvel.

Enne minekut, käisime ja võtsime lipupoest oma lipud ja kleepsud, ning õhtul sai maha peetud viimane pidu. Ka meie vana koolikaaslane Eenos käis meie uhket elamist üle kaemas.

Iga hommikune vaade taga aeda.

Mida lähemale jõudsime Darwinile, seda rohkem hakkas kõikjal olema silte/flaiereid “Jumping Crocodiles”.
Tahtmine oli ka meil seda näha, ja nii saigi sammud seatud Adelaide riveril toimuvale tuurile.
Olemas on siis kahte erinevat tuuri, ehk siis kaks erinevat firmat. Meie valisime reisi, mis reklaamib ennast Brutuse nime kandva ja 3 jalaga krokodilliga.
Tuure toimub siis vähemalt 4 korda päevas ja tasub eelnevalt reis ära broneerida, muidu saad oodata. (Meie ootasime :))

Reis ise siis 30 kohalises paadis, millel natuke kõrgem aed ümber, et iga pudulojus sisse ei hüppaks. Ajaliselt seda lõbu üks tund ja hinna/kvaliteedi suhe on paigas.

Mis toimub?
Näeb see üks tund välja siis selliselt, et sõidetakse ja otsitakse krokodille, kes siis koheselt paadi juurde hiilivad ja sööki nuruma hakkavad. Nagu treenitud loomadele kohane, teevad nad mõned hüpped, saavad liha, nurruvad ja hulbivad minema.

Krokodille keda on võimalik näha, on siis igas einevas suuruses, kuue meetriseid, kes on tõsised peletised, või siis väiksed juntsud, keda paras vannis pidada.

Vahele sattus meil ka üks kotkas, kes näitas, kuidas õhust igas asendis lendavaid lihatükikesi püüda.

//www.youtube.com/watch?v=FUJQURjbJt4

PS. Auto jamab, aga ikka liigub veel, teele ei olnud selle hetkeni veel jätnud

Kuna Krister korralikku tööd ei leidnud ja meil võimalust oli, et edasi liikuda siis sai otsus tehtud ja vaikselt hakatud plaani teepeale koostama.

Tööl ütlesin siis kaks nädalat ette, et mina lahkun. Keegi väga pahane õnneks ei olnud, kuigi olin lubanud jääda vähemalt kaheks-kolmeks kuuks. Lisaks sain veel endale Austraalia soovitaja, mis peaks olema vägagi positiivne tulevastel tööotsingutel.

Järjekordselt sai ette võetud autos olevate asjade pakkimine/paigutamine/pressimine ja tulemuseks oli see, et autos oli tagaistmel üks vaba koht. Otsisime siis endale autosse veel ühe reisikaaslase, kellega juttu ajada ja bensiini kulusid jagada. Peaaegu ei oleks me leidnud kedagi, kuid siiski viimasel õhtul saime kontakti sakslase Patricuga, kes oli nõus meiesugustega kaasa tulema. Tegu oli siis viimast kuud Austraalias viibiva ränduriga, kellel plaaniks oli edasi Aasia minna. Nagu ikka, oli ta natuke isemoodi ja ei teadnud Hugo Bossi kuulsamatest disainidest midagi (ajalugu null), aga saime hakkama.

Liikuma hakkasime siis nüüdseks juba päris ammu ja püüame tagantjärgi kõik Teieni tuua. Anname endast parima, et igal päeval postitus lisada. Järgmine peatus oligi teepeale jääv Halls Creek.

Aga meil on toolid.

Kohe kui jõudsime siia, hakkasime otsima tööd ja elamist, esimesel juhul siis selleks, et rikkaks saada ja teisel juhul, et tunda end natukenegi inimese moodi.
Otsitavaks ametiks valisin siis mina endale koka töö. Tähendas see seda, et välja tuli printida ports CVsi ja hakata läbi kammima kõik võimalikke toidukohti. Lisaks käisin ka töövahendusbüroodes, kuhu sai jäetud oma andmed. Tähendab see siis seda, et tublimatest tublimal on nüüd töö olemas, ehk üks töövahendus firma pakkuski üpris kiiresti tööd Oaks Resorti, kuna sellel hetkel oli see ainuke pakkumine ja tahtmine tööd teha oli olemas, sai see vastu võetud. Ostetud sai kokariided ja töö võis alata. Nüüdseks siis olnud seal 13 päeva ja kõik päevad töötanud. Palk võrreldes viimase farmiga on peaaegu kaks korda parem, kuid töötunde natuke liiga vähe. Muidugi oleks palk veel päris palju kõrgem, kui töötaksin otse firmale, mitte läbi töövahendus büroo. Restoran on siis avatud hommikuti ja õhtuti. Tähendab see siis seda, et mõned minu tööpäevad kestavad hommikul kella 6-10 ja peale seda terve päev vaba. Teisel juhul töötan õhtuti kella 18-21 ja mõned korrad nädalas tuleb ette, et töötan hommikul ja õhtul. Eriti magus on siin töötada laupäeval ja pühapäeval, kuna palgale tähendab see päris korralikku lisa.

Töö sisuks on siis hommikuti hommikusöögi tegemine hotelli elanikele ja õhtul minu ülesanne teha pitsasid, hamburgereid, salateid, magustoite. Seega töö iseenesest lihtne ja mitte midagi konti murdvat.

Vahepeal sain ka pakkumise Kitchenhandi kohale, mis kujutab endast siis nõudepesijat, aga sellest sai ära öeldud.
Kuna tavaliselt rohkem, kui pool päeva vaba, hakkan vaikselt mõtlema ja uurima kõrvale teist koka tööd. Kaua sa ikka jõuad rannas käija koguaeg ja sinises vees ujuda.

Nüüd siis Kristerist natuke. Hetkel siis Tema peaaegu töötu, kuid siiski laupäev ja pühapäev käib laadal jäätist ja kokteile valmistamas. Erialast tööd siin leida tal vägagi väike võimalus ja siis proovib/üritab vaikselt kuhugi mujale end pressida. Eks hoidke pöialt.

Lisaks tööle oli siis meil vägagi tähtis leida elamine, et ei peaks magama backpackeris 6 inimesega samas toas ja jagama kööki miljoni inimesega. Elamine sai leitud tänu kahele eestlasele, kellega me nüüd siis samas majas. Lisaks neljale eestlasele siin veel kolm või neli aasiamaa inimest. Hind siis odavam kui backpackeris, elu rahulikum ja külmikus ning köögis piisavalt ruumi, et saaks söödud/joodud.

Broomes oleme siis käinud kaks korda kinos, nähtud seega Pohmakas 2 ja Kariibi mere piraadid. Kahel korral oleme jõudnud ka kohalikku klubisse Oasis. Neljapäevane meie esimene sealne pidu oli siis märja t-särgi pidu, mis kõige populaarsem ja tuntum siin. Peol polnud vigagi

Mõned mitmed õhtud tagasi oli siin ka kuu tõus, mis iga kuu on kolmel õhtul. Kujutab see siis seda, et õhtul, kui kuu hakkab vaikselt veekohalt välja piiluma, tekib veepeale trepi effekt. Kuna seekordsed kolm õhtut oli pilvine, siis kõige paremaid pilte meil ei ole, aga eks järgmine kuu annab ehk asja parandada.

Teadmiseks siis Teile, et selle kuu öine keskmine temperatuur Broomes 15,7C ja päevane 30,5C. Hetkel meil siin siis südatalv.

Ning lõpetuseks eestlastest, oleme siin ära näinud umbes 15 eestlast ja nädalalõpus peaks liituma 8 eestlast Carnarvonist. Kas Teil sealpool vett keegi veel alles ka on?

Elutsevad seal siis 6 erinevat liiki krokosid. Piletiks küsitakse 30 dollarit ja Eestlasele on täitsa huvitav seal ringi uurida. Igapäev toimub siis kell 15.00 ringkäik koos giidiga. Toimub toitmine ja räägitakse krokodillide elust-olust.

Alguses, kui saime piletid ostetud ja esimesed elukad vaadatud, tundusid nad vägagi rahulikkud ja üldsegi mitte elusad. Peale seda, kui giid neid tokiga torkima hakkas ja kana neile andis, liikusid nad päris nobedalt. Niipalju, kui teada saime, on kõige kasulikum krokodest lihtsalt eemale hoida, sest kui nad millegi kätte saavad, on olukord suht lootusetu. Nagu meile ka näidati kohe, siis näiteks näppude silma torkamine ei aita, sest silm läheb ilusti pea sisse ära kohe ja valus ei paistnud krokol olevat. Ainuke võimalus on maismaal eest ära joosta, sest kroko väsib paari minutiga ära ja taastumine võtab mitu tundi.

Kõikjal kus ringi käisime, olid ka väljas sildid, et liiga lähedale aiale mitte minna ja üle aia mitte pilti teha, sest krokodillid suudavad ennast vajaduse korral päris kõrgele üles venitada. See muidugi ei takistanud mul ühte aia ääres lebavat krokodilli läbi aia võrgu näppida.

Võimalus oli ka käes hoida väikest krokodilli, mida Krister ka proovis.

Lisaks olid olemas seal veel mõned kängurud ja linnud.

Olemas on seal ka pood, kust saab osta erinevaid kroko tooteid. Mina olen siis nüüd rikkam ühe krokodilli nahast käepaela võrra, millel neli väikest hammast küljes ja Kristeril Crocodile jerkyd.

Kuskil samas lähedal on olemas veel üks krokodilli farm, kuhu plaan ka millalgi jõuda.

See mees istus küll vale oksa all.

Oleme siis jõudnud nüüd Broomei. Kulus meil selleks Exmouthist alates 2 päeva, 1500km ja 1 esiklaas. Ehk siis lihtsalt öeldes, sai meie auto esiklaas rekka ratta alt kivi, mis maandus nii õnnelikult, et nüüd jookseb ilusti juhi ees kaks pikenevat mõra. Uus esiklaas 470 dollarit, tore-tore.

Mainida võiks ka veel, et teel Broomei asusid tanklad 300km vahedega – Eestis aga paarikümne kilomeetriste vahedega, kuhu vahele mahub ka kindlasti 2 kasiinot.

Nüüd siis natuke Broomest.

Peatume hetkel Broome Last Resort Backpackeris ja siin lisaks meile üks eestlane. Tegu siis Keviniga, keda teame lapsest saati ja samas koolis õppinud. Teatsime, et ta kuskil Port Headlandis või Broomes, aga et Austraalia nii väike, ei oleks osanud arvata.

Linn kui selline on vägagi mõnus ja mõeldud eelkõige puhkamiseks. Palju restorane ja kohti, kus müüakse nänni turistidele.

Oleme natuke ka püüdnud siin otsida tööd, hetkel ootame esmaspäeva, siis peaks natuke selgemaks saama. Kokkadele pakutakse tööd üpriski palju ja võrreldes farmiga on palk parem. Lisaks hoiame silma peal majade/tubade rendi pakkumistel. Kauaks pole tahtmist jääda backpackerisse.

Täna käisime vaatasime dinosauruste jälgi ja vedelesime rannas. Ilmad võrreldes Carnarvoniga on siin super. Koguaeg on ainult lühikesed püksid ja t-särk. Öösel külmaks ei lähe ja väga mõnus nii.

Vesi oli liiga sinine, et mitte minna ujuma ja hakata veealust maailma uurima. Vee läbipaistust on parem, kui Eesti vastikutes kloori basseinides. Nägime ära igasuguseid erinevaid kalu: suuri, kollaseid, triibulisi, pakse, siniseid, kõveraid jne.

Piltidel paistab see kõik muidugi kehva, tegelikuses on asi ikkagi super super. Seda võiks kokku võtta Kristeri esimese lausega, mida ta ütles, kui vette sai: “Täitsa perses!”

Käidud sai uurimas ka teeääres olevat majakat, mis tegelt asub üpriski kõrgel ja annab ümbruskonnale hea vaate, aga pilt rikub ilusa jällegi ära, sest ei anna maapinna kõrgusi hästi edasi.

Lisaks siis nagu eelnevalt lubatud, sai mindud uuesti mägedesse. Künkad otsustasid täna mitte pilves olla ja andsid meile võimaluse mõne pildi teha ilma uduta.

Ja pilt nimega “Lammas (Krister) üleval vasakus nurgas”

Ning päeva ilusaks lõpetuseks pilt, mis eile oli pisut teistsugune.

Hommikul sai siis kiirelt kokku pandud viimased asjad, pestud auto ning farmeri ja teiste toredatega hüvasti jäetud. Ehk veel näeme.

Teekond algas siis sõiduga Coral Baysse, sõit oli jube igav ja maastik täiesti üksluine. Põõsas on põõsas kinni ja autosid üpriski vähe. Suhteliselt kiirelt jõudsime järeldusele, et Tallinn-Tartu maantee on selle kõige kõrval ülivinge. Tallinn-Tartu maanteel puuduvad küll termiidi pesad, aga see selleks.

Detsembrikuus paistab siin päike lagipähe!

Teepealseteks vaatamisväärsusteks olid meil siis suured kotkad ja kängurud. Millegipärast esimesed istusid teiste otsas ja paistsid jube rahulolevad. Kängurud iseenesest olid nagu kängud ikka, natuke puhkeasendis ja sipa mulgustatud/augustatud/nokitud (kuidas kellegile sobib).

Coral Baysse jõudes oli ilm muutunud juba üpris tuuliseks ja kohe-kohe oli hakkamas sadu. Vaatasime oma terava pilguga kõik üle, andsime hinnangu ja liikusime edasi Exmouthi. Ei hakanud isegi pilti tegema.

Teekond Coral Bayst Exmouthi suutis meid jällegi muuta üpriski väsinuks. Autosid teel vähe, raadiot ei ole sinna teele veel leiutatud ja üpriski tugev vihmasadu.

20km Exmouthist hakkas siis vaikselt miskit juba tekkima ja võis end istmelt natuke sirgemasse asendisse liigutada. Ühelpool oli vesi ja teiselpool mäed. Kuna just oli sadanud ja pilved olid madalal, paistsid mäed ja pilved kokku saavat.

Kuna päev oli vaja päästa, seatsime oma auto mägede poole teele. Mida kõrgemale jõudsime ja mida ilusamaks pilt muutus, seda selgemaks sai mulle, mida tunneb pull minnes kevadisele aasale, rohi … Polnud me ju eriti liikunud kuskile kümme nädalat.

Pilt mis ülevalt teelt avanes, oli üpriski udune, aga siiski, mina, kes ma olen mõned korrad isegi Võrumaale eksinud, pidi silma punni ajama.
Tee oli parajalt mudane ja meie hommikune autopesu oli suht-koht mõttetu.

Nüüd siis oleme jõudnud Exmouthi, kuhu plaanime jääda kaheks ööks. Homme siis veel väiksed ümbruskonna vaatamised ja siis selge ilma korral uuesti künka otsa selge ilma pilte tegema.
Exmouth iseenesest meenutab meile Pärnut. Pole siin muidugi karjuvaid soomlaseid ja ilusaid Eesti naisi, kuid siiski on tunne nagu Pärnus. Ehk siis mõned korrad aastas on siin käia mõnus, aga elada oleks siin suht niru. (nagu Pärnus )

Praegu siis elukohaks kohalik Backpacker, kus neljane tuba ja hetkel peale meie elanikke ei ole siin toas. Härrad istuvad meil siis õllekasti otsas ja vähem härrad on põrandal või voodis lesimas. Aga õnneks seda probleemi kauaks ei ole, sest õllekast on kohe kohe kokku kukkumas.

Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Lahkumise viimased nädalad olid üli mõnusad. Farmis läks kõik üldiselt hästi (välja arvatud traktori uputamine põllul olevasse mutta jms). Tekkisid meile sinna väga üli lahedad Eesti tüdrukud ja poisid. Nendega sai siis ka peetud meie lahkumise peod Carnarvonist ja nüüd oleme jällegi pudeli Vana Tallinna võrra rikkamad.

Viimased nädalad möödusid väga kiirelt ja kõik eelnev oli selle kõrval nii pikk. Saime peaaegu valmis oma sõbrad banaanid. Korjatud said ka kõik arbuusid, kõrvitsad ja paljud maisid.

Nüüd siis liikvel ikka ülespoole, kus on soojem ja loodetavasti võetakse meid seal rõõmsalt vastu. Carnarvonis läks siis viimastel nädalatel ikka väga külmaks, kuna siin ju talv. Öine temperatuur oli umbes 10c ja päeval 20-30c. Nagu arvata võite, siis normaalsele Eesti inimesele on see ikka väga siga külm.

Mõni klõps mineku hommikul: