Kuna Krister korralikku tööd ei leidnud ja meil võimalust oli, et edasi liikuda siis sai otsus tehtud ja vaikselt hakatud plaani teepeale koostama.

Tööl ütlesin siis kaks nädalat ette, et mina lahkun. Keegi väga pahane õnneks ei olnud, kuigi olin lubanud jääda vähemalt kaheks-kolmeks kuuks. Lisaks sain veel endale Austraalia soovitaja, mis peaks olema vägagi positiivne tulevastel tööotsingutel.

Järjekordselt sai ette võetud autos olevate asjade pakkimine/paigutamine/pressimine ja tulemuseks oli see, et autos oli tagaistmel üks vaba koht. Otsisime siis endale autosse veel ühe reisikaaslase, kellega juttu ajada ja bensiini kulusid jagada. Peaaegu ei oleks me leidnud kedagi, kuid siiski viimasel õhtul saime kontakti sakslase Patricuga, kes oli nõus meiesugustega kaasa tulema. Tegu oli siis viimast kuud Austraalias viibiva ränduriga, kellel plaaniks oli edasi Aasia minna. Nagu ikka, oli ta natuke isemoodi ja ei teadnud Hugo Bossi kuulsamatest disainidest midagi (ajalugu null), aga saime hakkama.

Liikuma hakkasime siis nüüdseks juba päris ammu ja püüame tagantjärgi kõik Teieni tuua. Anname endast parima, et igal päeval postitus lisada. Järgmine peatus oligi teepeale jääv Halls Creek.

Aga meil on toolid.