Fremantli vangla (osariigi karmima korraga vangla) ehitust alustati 1850 aastal ning valmis sai see 1855 aastal. Töö lõpetas 1991 aastal, seega hetkel 20 aastat tagasi. Esimesed asukad saabusidki vanglasse 1855 paiku, kes toodi sinna peamiselt Inglismaalt. Palju oli iirlasi. Ka Ameerika pinnalt läbi Inglismaa sattus sinna mõnigi. Laeva sõit Inglismaalt hakkas Oktoobris ning kestis umbes 3 kuud ehk Jaanuarini.

Viimane inimene, kes hukati läbi poomise oli Eric Edgar Cooke ning see oli aastal 1964. Ka üks naisterahvas Martha Rendell hukati selles vanglas läbi poomise.
1988 aastal mõõdeti vangla sise temperatuuriks 52.2 kraadi, mille tagajärjel toimus ka seal mäss. Mitu sektsiooni võeti vangide poolt üle ning paljud valvurid sattusid vangide küüsi. Põletati ka vangla kolmanda sektsiooni puust katus maha. Kogu kahju tol aastal oli 1.8 miljonit dollarit.

Vanglas endas oli muidu 4 sektsiooni, kus viimases hoiti mõrvareid ja eluaegse vangla karistusega vange. 1 sektsioon oli siis kõige leebemate karistuste kandmiseks, kuid siiski miinimum oli 90 päeva. Sellel ajal anti näiteks kommi varastamise eest 90 päeva vanglat. Kõige noorem vang 6 aastane poiss mõistetigi varastamise eest 90 päevaks trellide taha. Pildigaleriist leiab kongidest ka pilte. Alguses olid kongid umbes 1,2 meetrit laiad ja paar meetrid pikad, kuid erinevate surmade ja haigusjuhtude puhul ehitati kaks kongi üheks. Surmade põhjuseks kirjutati vangla arsti poolt “Vangi külastas jumal”. Tegelik surma põhjus oli lämbumine ja selle arusaamiseks kulus mitmeid aastaid. Kuna vangla algusaegadel puudus elekter, põletati kongis õlilampe. Kongides puudus aga ventilatsioon ja seega tekkis hetk, kus hapnik hakkas otsa lõppema. Selletõttu lõhuti kongide vaheseinad ja ehitati kahest üks, lisaks tehti ukse alla äärtesse ventilatsiooni avad.

Vanglast on õnnestunud kõigest kuuel inimesel põgeneda. Ülejäänud on kõik ebaõnnestunud. Nendest põgenejatest kuulsaim on Joseph Bolitho Johns “Moondyne Joe”, kes on põgenendu Fremantle vanglast kuus korda. Peale viiendat korda ütles kuberner, et kui tal õnnestub veel põgeneda, saab ta vabaks. Sellel ajal oli mehe sõna au sees ja peale järjekordset põgenemist sai “Moondyne Joe” vabaks ja elas oma viimased 21 aastat ilma probleemideta vabaduses.

Vangla vaimud käisid kah korraks meie auto kallal :

Jõudsime lõpuks ka Perthi kesklinnas asuvasse Kings Parki, mida mina algus arvasin olevat mingisuguse tavalise pargina, kuid kohale jõudes oli kõik vastupidine. Park asus kõrgemal mäe otsas, kust avanes vaade Perthi kesklinna kõrghoonetele. Kuna maas oli ka ilus muru ja mõnus õhkkond üldse, siis on see väga lahe koht pikniku pidamiseks või vaate nautimiseks. Mõningad pildid leiate ka pildigaleriist ning kunagi kui rohkem aega ja viitsimist, siis tahaks ka panoraamid kokku panna.

Suurt ei olegi midagi hetkel. Raha on läinud palju ning päevad mööduvad kah päris käebedalt, kuid selle eest on meil päris palju tegemist olnud!

Kuidas teil Eestis edeneb? Lumi ja külm annavad juba taandumis märke ka?

Tegelikult leidub neid aborigeene siin Perthi linnas päris tublisti. Ühel hommikul läksin kuskil 7 ajal hommikul jalutama ning siis keset kuradi kõnniteed lebas aborigeen, kel käed laiali ja jalad paljad. Päris selline naljakas olend on ta. Pilti ei saanud teha, kuna ei vedanud kaamerat tol hetkel kaasas. Kuid luban, et millalgi kindlasti leidub aborigeenide album pildigaleriis.

Päikest teile sinna Eestisse!

PS! Pildid tulevad homme, ühendus nii aeglane, et ei ole võimalik pilte lisada hetkel.

Teine päev sai siis tehtud pangakontod, milleks pidime kontole panema mõlemad 100 dollarit. Pangakontod avasime Westpaci pangas, kus oli meil võimalik hõlpsasti avada ka pensionifond. Käisime ka autoaedades autosid piilumas, kuid kahjuks kaardil olevad punktid ja olukord samas kohas ei vasta tegelikusele.

Laupäeval ehk meie kolmandal päeval oli meil autoaedade suhtes tehtud kõvemat eeltööd ning siis käisime ka Victoria Park linnaosas neid autosid seal aedades ka vaatamas. Kuid mitte midagi erilist meile sobivas hinnaklassis. Seejärel leidsime mitmeid kuulutusi Quokka ajalehest, mis baseerub siis kuulutustele ning sealt peale mitut kõnet leidsime ka omale automüüja. Sõitsime bussiga juhatatud suunas ning peagi tegimegi juba proovisõitu.
Olemas on meil nüüd auto, mis loodetavasti teenib meid hästi. Isendiks siis 96 aasta toodetud Ford Falcon, millel kapoti all möirgamas 4 liitrine mootor ning käike vahetab auto meie eest. Lootsime leida endale universaalkerega auto, aga kuna sel hetkel oli leida heas korras sedaan, siis sai lõpp valikuks see masin.

Laupäeva õhtul peale auto ostu, kui jõudsime Perthi, siis parkimisekohta leida oli suht lootusetu. Seega meie auto esimene öö möödus parkimismajas, mille tõttu jäime ka 21 dollarit vaesemaks. Hetkel roolis istunud ainult Krister ja midagi väga rasket see valel pool sõitmine ja istumine ei tundu olevat. Korraks oleme suutnud parklas sõita umbes 100m valel pool, seda seepärast, et ma käskisin Kristeril märgi alt läbi sõita, mis keelas, aga sellest polnud miskit hullu.
Täna sai siis meie 3 ööd hostelis läbi ja andsime võtme ära. Käisime ja üritasime otsida täna raamatut, kus oleks kirjas telkimis platsid Lääne-Austraalias, aga kuna pühapäeviti enamus kohad kinni, siis meil seda veel ei ole. Ära suutsime osta gaasi pliidi koos gaasiga, topsid, taldrikud, natuke süüa/juua ja kahvlid. Vaja veel muretseda telk ja külmik ja siis võib üpris mõnusalt end tunda.
Homseks plaaniks on siis kohe hommikul ära käia Aussijobis ja Jobshopis ning küsida tööd. Peale seda minna vormistada auto ümber ja teha autole kindlustus. Muideks kindlustus pole siinmail kohustuslik, aga kui mõne 100 000 dollarit auto ära lõhud, oled jamas.

Siin oldud aja põhjas saame veel rääkida sellest, et toidu hinnad suht tugevalt kallimad kui Eestis. Hinnad kõiguvad väga tugevalt erinevate poodide vahel.

• 1l vett – 1,09 dollarit
• 1kg banaane – 6 dollarit
• 1kg kirsse – 17 dollarit
• 1l piima . 1,30 dollarit
• 0,33l õlu – 2,30 dollarit
• 1 sai – 2,50 dollarit
• 2l Apelsini mahl – 3,6 dollarit
• 0,5l coca-cola – 3,45 dollarit
• 2l coca-cola – 4 dollarit
• 1kg juustu – 20+ dollarit
• 1kg sinki – 19 dollarit

Reede ja laupäeva õhtu oli meie hosteli lähedal üpris pidulik, ehk siis rahvast jubedalt, kõik väga purjus ja üldse igasuguseid. Pop teema on siin vist ka limusiiniga sõita, eile õhtul Perthi jõudes nägime bentley limusiini ja hummeri limusiini. Nähtud sai ka Big Purple Party Busi, mis siis buss-ööklubi hübriid. Täna veel sai nähtud roosat hummeri limusiini.

Kuskil erilisi vaatamisväärsusi pole vaatama jõudnud ja kaamera võttis Krister kotist alles täna välja, ehk siis pilte pole. Kesklinnas iseenest väga midagi pildistada polegi, inimesed eriti ei jälgi, kuhu prügi panevad jne. Randa oleme jõudnud kolm korda koos tänasega. Hetkel ongi siis plaan, et kui pimedaks ära läheb ja inimesed jalga lasevad, lähme meie keerame kuskile ranna lähedale põõsasse magama ja hommikul vara üles ja tööd kauplema.