Neli päeva sain nautida mõnusat tööd tomatifarmis Wringe & Quick. Hommik algas kella kuue paiku ning peale kiiret sättimist asusingi iga hommikulisele 35 kilomeetri pikkusele tööle sõidule.
Teepeal pidavat kohtama palju kängurusid, kuna seal on nende mingisugune koloonia või miski elamine, minul kahjuks / õnneks ei olnud võimalust nendega kokku puutuda. Tee oli korralikult mägine ja käänuline ning ka suhteliselt kitsas.
Tänu sellele teele avastasin ka, et meie auto esiamordid on läbi, sest rattad lõi koguaeg koopasse igas vihasemas kurvis. Seni olime ju ainult sõitnud mööda mõnusaid siledaid kiirteid.
Tomatifarmis endas visati meid igal hommikul pick-upiga põllu peale, kus rahvas jagunes kuuestesse gruppidesse. Igale grupile üks ise valmistatud sõiduk, millega mööda tomatipõõsaid sõites, saime korjata tomateid.
Korraga tegime neli rivi tomateid ning aega see võttis vastavalt valmis või natuke valmis tomatite puhul 30 minutit kuni 2 tundi. Päeva sai õhtusse päris kiirelt ning töö oli ka mugav ning mitte raske.
Juba kolmandal päeval hakati andma inimestele vabu päevi, sest korjamis kõlbulikke tomateid oli vähe ning enamus ajast sõitsime me neid põõsaid niisama läbi, saades saagiks 1 – 2 kasti inimese kohta.
Nüüd eile oli lõpuks ka minu kord, siiani olin alati ära jooksnud, et keegi ei saaks vaba päeva mulle anda, aga arvatavasti sain. Täpselt ei teagi… sest eile õhtul peale töögraafiku välja tulemist tuldi minu juurde ja öeldi, et ma lähen uude farmi tööle (Mary Clark farm). Sellest oli küll väga kahju, sest nagu arvata võis tegeleb see uus farm erinevate puuviljade korjamisega (õunad, ploomid, nektariinid jne).
Graafikut nähes tuli välja ka, et ma pean veel tund aega varem kah üles ärkama, kuna väljasõit toimub kell 5.30 ning töö hakkab kell 6.00 – veel vähem magamist.
Igatahes täna käisin uues farmis tööl ära. Tegemist oli õunte korjamisega, mida ma siis ka päev läbi seal tegingi. Hästi palju herilasi on seal, kes nokivad laiali astutud õuntest mahla või mida iganes. Autos on kah päris mitu kodulooma juures nüüd.
Töö oli loomulikult raskem, kui tomatifarmis, sest päev otsa pidi puude otsast päikesega neid kuradi õunu korjama. Õhtul pakkisin paar kasti ploomi kah enne tööpäeva lõppu. Tegutsemist oli küll rohkem ja ei olnud nii tolmune, kui tomatifarmis, kuid sitem sellegipoolest.
Aga mis kurta, vähemalt on ju töö olemas 
Hostelis on ka selline süsteem, et hommikul, kes on oma autoga, siis neile määratakse auto peale ka inimesed kaasa, keda nad siis tööle veavad. Tomatifarmis oli koos minuga ilusti 5 inimest täis ning sellega teenisin kohe kütuse raha 20 daala, kuid nüüd vean ühte üksikut prantslast, kellelt saan siis 5 daala – vast tuleb rahvast juurde.
Iga kord, iga nägu maksab autojuhile 5 daala. Nii käib siin asi.
Pilte ei ole kahjuks teha saanud, sest nii kuradi kiire on olnud. Farmis ei ole nagunii aega pildistada ja ega siin hostelilgi ilusat külge pole.
Kütusest nii palju, et täna tankisin esimest korda siin Donnybrookis ja kütuse hind oli 1.460 daala liitri kohta. Natuke kallim, kui Perthis. Outbackis pidi üldse maksma 2 kuni 3 dollarit liiter
Perthis panime paagi täis ning sõitsime Donnybrooki, seda umbes 200 km. Plus veel siis siin edasi – tagasi tööle sõidud ning täna hakkas kütus otsa lõppema. Läbisõit oli selle täispaagiga 579 kilomeetrit. Eks saab ka rohkem sõita, kui maanteel ainult ringi lasta ja kui Siim hoiaks käigvahetust alla 2000 pöörde.
Praegu ma farme ei positsioneeri kaardile, sest meie üliaeglane internet seda hetkel ei luba. Kui saame palgapäeval võimaluse osta miski internetipulga, siis teen ära!
Kiire uuendus!
Täna õhtuse töölisti vaadates olen ma tagasi oma lemmik tomatifarmis! Aye! Seega oli üks päev vaheldust Eks loomulikult näis, kuidas edasi läheb, aga tahaks küll jääda tomatifarmi hooaja lõpuni. Ok, nüüd lähme tudile. Kuuldavasti pidavat järgmine nädal 60% tõenäosus vihmale olema – ju siis magame autos 😀
