Teel Darwinisse jäi meile teepeale linn nimega Kununurra. Tegemist on väikese ja päris noore linnaga, mis asub põhjaterritooriumi piiri lähedal. Asutati see aastal 1960 ning hetkel elab seal umbes 4000 inimest. Linn iseenesest on päris armas. Asub mägede vahel ning mööda voolab ka jõgi. Tegemist on farmindus piirkonnaga, nii et päris sobilik backpackeritele. Ise veetsime öö mäenõlva all asuvas Hidden Valley karavanipargis. Kokkuvõttes mulle see linnake meeldis – oleks võinud seal teha esimesi farmipäevi ning tutvuda ümberkaudsete vaatamisväärsustega..
Mida põhjapoole seda karmimaks muutuvad kohati ka alkoholiseadused. Nimelt Kununurras algab kraadisema kalja ja kange müük alates kella 17.00ist ning kestab kuni kella 20.00ni. Nii et, kui saabud täpselt kella viieks likööripoe ukse taha, siis juhtub nii:
Wolfe Creek kraater on meteoriidikraater, mis asub Lääne-Austraalias Halls Creekist 150 km lõunapool. Kraatri keskmine diameeter on umbes 875 meetrit ning sügavust 60 meetrit. Tekkis kraater umbes 300 000 aastat tagasi ligikaudu 50 000 tonni kaaluva raudmeteoriidi kokkupõrke tagajärjel. Kohalikud aborigeenid muidugi leiavad, et maa seest olla välja tulnud hoopiski vikerkaare värvi suur madu (Kalpurtu), sellest siis ka auk. Muidu peaks olema suuruselt teine maailmas leiduvate meteoriidikraatrite hulgast.
Vändatud on ka sama nimeline film Wolf Creek (2005), mis baseerub tõsielulistel sündmustel. Tegemist on õudus filmiga, mis räägib kolmest backpackerist, kes läksid uudistama Wolfe Creeki meteoriidikraatrit ning kes kõik ka seal outbackis surma lõpuks said (üks vist jäi elama). Peale filmi väljatulekut on ka see vaatamisväärsus muutunud üha populaarsemaks.
Ka meid oli kolm, olime ju Broomeist ühe sakslase endaga kaasa võtnud. Jõudsime esmaspäeva õhtuks Halls Creeki, kust me siis küsisime teistelt inimestelt karavanpargis, et äkki saavad meile küüti Wolfe Creeki järgmiseks päevaks pakkuda. Kunas asfaltteed sinna ei lähe ja päris kruusatee ka öelda ei saa tolle tee kohta, siis otsisimegi kedagi, kellel oleks neljaveoline maastur. Kahjuks kedagi ei leidnud, kes oleks läinud. Oli inimesi, kes oli just samal päeval ära käinud ning oli inimesi, kes liikusid üldse teises suunas. Egas muud üle ei jäänudki, kui uurida kõigilt täpsemalt teeolude kohta ning järgmisel päeval sinna teele asuda. Soovitusi jagati meile nii palju, et meie autoga sinna mõistlik minna poleks!
Ära vaja oli ikkagi käia ja nii sai ka tehtud. Järgmisel hommikul hääled sisse ja minek. 150 km Wolfe Creekini ebatasast, kruusast, suurte kividega, suurte aukudega, hüpetega, kuivade jõgede ületamise kohtade ja rasket teed ning samapalju ka samat teed tagasi – see oli väsitav. Peale teeolude oli teeäärtes pidevalt suuri lehmasid, keda pidi jälgima, et teele ei jookseks. Leidus ka Dingosid ehk Austraalia metsikuid koerasid, kes meile ette jooksid, kuid mida ei leidunud oli kaheveolist masinat peale meie endi oma 😀
ühe otsa läbimine võttis meil aega üle 3 tunni, kohati pidime sõitma 20 kilomeetrit 20 km/h kiirusega. Auto ikka rappus nii, et küljeaknad värisesid alla ja igasugu paneele tuli salongis lahti. Kurat… filmis oli ju natuke ilusam tee või mäletan valesti…Teepeal tuli vastu mõni roadtraingi.
Wolfe Creeki jõudes öeldi kohe, et me oleme 3 debiilikut, et siia niimoodi jõudsime. Aga ära sai käidud ning oma silmaga ka nähtud. Päris suur teine võrreldes Kaali kraatriga.
Plaan oli, et millalgi jõuame ka meie Darwini. Mõeldud oli ammu, tehtud sai siis nüüdseks juba rohkem kui nädal tagasi.
Kuna Krister korralikku tööd ei leidnud ja meil võimalust oli, et edasi liikuda siis sai otsus tehtud ja vaikselt hakatud plaani teepeale koostama.
Tööl ütlesin siis kaks nädalat ette, et mina lahkun. Keegi väga pahane õnneks ei olnud, kuigi olin lubanud jääda vähemalt kaheks-kolmeks kuuks. Lisaks sain veel endale Austraalia soovitaja, mis peaks olema vägagi positiivne tulevastel tööotsingutel.
Järjekordselt sai ette võetud autos olevate asjade pakkimine/paigutamine/pressimine ja tulemuseks oli see, et autos oli tagaistmel üks vaba koht. Otsisime siis endale autosse veel ühe reisikaaslase, kellega juttu ajada ja bensiini kulusid jagada. Peaaegu ei oleks me leidnud kedagi, kuid siiski viimasel õhtul saime kontakti sakslase Patricuga, kes oli nõus meiesugustega kaasa tulema. Tegu oli siis viimast kuud Austraalias viibiva ränduriga, kellel plaaniks oli edasi Aasia minna. Nagu ikka, oli ta natuke isemoodi ja ei teadnud Hugo Bossi kuulsamatest disainidest midagi (ajalugu null), aga saime hakkama.
Liikuma hakkasime siis nüüdseks juba päris ammu ja püüame tagantjärgi kõik Teieni tuua. Anname endast parima, et igal päeval postitus lisada. Järgmine peatus oligi teepeale jääv Halls Creek.
Broomei kohalik kalmistu. Koosneb erinevatest aladest, mis on üksteistest metall väravatega piiratud. Puhkekohaks umbes 900le Jaapani pärlipüüdjale, kes ohverdasid oma elud Broomei pärlitööstusele. Leidub seal veel ka hiinlasi ja igast muid usu sortimente. Esimene kirje aastast 1896. Seepärast võib kohata Broomei tänavatel ka asiaadi silmadega aborigeene!
Teel Darwinisse jäi meile teepeale linn nimega Kununurra. Tegemist on väikese ja päris noore linnaga, mis asub põhjaterritooriumi piiri lähedal. Asutati see aastal 1960 ning hetkel elab seal umbes 4000 inimest. Linn iseenesest on päris armas. Asub mägede vahel ning mööda voolab ka jõgi. Tegemist on farmindus piirkonnaga, nii et päris sobilik backpackeritele. Ise veetsime öö mäenõlva all asuvas Hidden Valley karavanipargis. Kokkuvõttes mulle see linnake meeldis – oleks võinud seal teha esimesi farmipäevi ning tutvuda ümberkaudsete vaatamisväärsustega..
