Austraaliasse

Seeaeg, kui Krister pildistas auku keset mitte midagi, tegelesin mina millegi asjalikumaga.

Ajasin juttu oma uue sõbraga ja tegin temast mõne klõpsu.

Wolfe Creek kraater on meteoriidikraater, mis asub Lääne-Austraalias Halls Creekist 150 km lõunapool. Kraatri keskmine diameeter on umbes 875 meetrit ning sügavust 60 meetrit. Tekkis kraater umbes 300 000 aastat tagasi ligikaudu 50 000 tonni kaaluva raudmeteoriidi kokkupõrke tagajärjel. Kohalikud aborigeenid muidugi leiavad, et maa seest olla välja tulnud hoopiski vikerkaare värvi suur madu (Kalpurtu), sellest siis ka auk. Muidu peaks olema suuruselt teine maailmas leiduvate meteoriidikraatrite hulgast.

Vändatud on ka sama nimeline film Wolf Creek (2005), mis baseerub tõsielulistel sündmustel. Tegemist on õudus filmiga, mis räägib kolmest backpackerist, kes läksid uudistama Wolfe Creeki meteoriidikraatrit ning kes kõik ka seal outbackis surma lõpuks said (üks vist jäi elama). Peale filmi väljatulekut on ka see vaatamisväärsus muutunud üha populaarsemaks.

Ka meid oli kolm, olime ju Broomeist ühe sakslase endaga kaasa võtnud. Jõudsime esmaspäeva õhtuks Halls Creeki, kust me siis küsisime teistelt inimestelt karavanpargis, et äkki saavad meile küüti Wolfe Creeki järgmiseks päevaks pakkuda. Kunas asfaltteed sinna ei lähe ja päris kruusatee ka öelda ei saa tolle tee kohta, siis otsisimegi kedagi, kellel oleks neljaveoline maastur. Kahjuks kedagi ei leidnud, kes oleks läinud. Oli inimesi, kes oli just samal päeval ära käinud ning oli inimesi, kes liikusid üldse teises suunas. Egas muud üle ei jäänudki, kui uurida kõigilt täpsemalt teeolude kohta ning järgmisel päeval sinna teele asuda. Soovitusi jagati meile nii palju, et meie autoga sinna mõistlik minna poleks!

Ära vaja oli ikkagi käia ja nii sai ka tehtud. Järgmisel hommikul hääled sisse ja minek. 150 km Wolfe Creekini ebatasast, kruusast, suurte kividega, suurte aukudega, hüpetega, kuivade jõgede ületamise kohtade ja rasket teed ning samapalju ka samat teed tagasi – see oli väsitav. Peale teeolude oli teeäärtes pidevalt suuri lehmasid, keda pidi jälgima, et teele ei jookseks. Leidus ka Dingosid ehk Austraalia metsikuid koerasid, kes meile ette jooksid, kuid mida ei leidunud oli kaheveolist masinat peale meie endi oma 😀

ühe otsa läbimine võttis meil aega üle 3 tunni, kohati pidime sõitma 20 kilomeetrit 20 km/h kiirusega. Auto ikka rappus nii, et küljeaknad värisesid alla ja igasugu paneele tuli salongis lahti. Kurat… filmis oli ju natuke ilusam tee või mäletan valesti…Teepeal tuli vastu mõni roadtraingi.

Wolfe Creeki jõudes öeldi kohe, et me oleme 3 debiilikut, et siia niimoodi jõudsime. Aga ära sai käidud ning oma silmaga ka nähtud. Päris suur teine võrreldes Kaali kraatriga.