Northern Territory (Outback State) sai otsa ning nüüd oleme jõudnud omadega Queenslandi (Sunshine State) osariiki. Nüüdseks oleme siis viibinud pooltes Austraalia osariikides. Pooled on veel avastada!
Paremast pildi servast veidi näha kerget pikka sirget maanteed.
Katherineist edasi Queenslandi poole oli veel meil minna ligi 2500 kilomeetrit. Teed olid kuradima pikad ja sirged, kohati võisid leida end 100 kilomeetri pikkusel teelõigul, kus polnud vähimatki kurvi ega kallet, et oleks pidanud rooli keerama. Vaatasid otse ette, sinna nägid nii palju, kui silm seletas ainult otse sirge, siis vaatasid tahavaate peeglisse – sama lugu.
Jõudsime kolmetee risti roadhousei. Tegemist on strateegilise punktiga Road Trainide jaoks. Sest seal ristuvad Austraalia ühed tähtsamad ja pikimate vahemaadega teed. Üks suund läheb tagasi Darwinisse, kust vahepeal Katherineist aga Western-Australiasse. Teine tee läheb Queenslandi ehk ida-kaldale, kuhu ka meie teel olime ning kolmas tee mööda Stuart Highwayd otse edasi läbi Alice Springi Lõuna-Austraaliasse.
Sellel pildil on näha Austraalia auto registreerimismärkide moodi. Kui Euroopas on kindel standart, siis siin võid oma autole tellida kasvõi roosa numbrilaua ning musta tekstiga numbrimärgi. Valida saab erinevates mõõtudes ning võimalik on lisada isegi pilte / sümboleid.
Darwinist pidime suunduma tagasi Stuart Highwayle, mis viis meid läbi Katherinei, kus olime juba kunagi olnud. Katherinei esimesel külastusel jäi kohalik ajaloo muuseum tol korral külastamata, kuid see eest seekord käisime seal ära.
Muuseumi hoovil leidus palju vanarauda, mis oli kasutusel aastakümneid tagasi Katherinei rajoonis. Peamiselt olid väljas erinevad põllumajandus tööriistad, traktorid ja masinad, kuid leidus ka mitmeid tööriistu teistes valdkondades.
Ühes angaaris seisis ka lennuk, mis kuulus esimesele lendavale doktorile (Flying doctor) Katherineis. Kunas Austraalia on suur ja lai, siis on siin olemas eraldi lendavad doktorid, kes kihutavad mööda taevast ringi oma uhkete lennumasinatega, et jõuda kiirelt kõigi abi vajajateni. Tänapäeval on asi juba kõvasti rohkem arenenud nii meditsiini kui ka tehnika valdkonnas.
Ei puudunud ka kommunikatsiooni osa. Seal oli väljas esimesed telefonid ning natukene ka juttu telefoniliinide vedamistest üle pikkade vahemaade. Kuna kohati leidub palju võsa ja metsi ning on teada, et Austraalia on koduks mitmetele maailma kõige mürgistematele madudele, siis nii mõnigi liini vedaja andis otsad.
Õhtul suundusime karavaniparki, kus panime püsti Falconi välikino.
Jätsime hüvasti oma töökaaslastega Cooindas ning seadsime suuna tagasi põhjaterritooriumi pealinna Darwin. Darwinis elasid siiani Kaur, Madis, Juhani, Tõnis, Maris ja Eenos. Vahepeal oli seltskonnaga liitunud Eenose vend Tanar ning kaks eestlast Ed ja Daniil. Kõik nad olid ennast sisse seadnud Stuart Parkis asuvasse majja.
Me jõudsime Darwinisse neljapäeva pärastlõunaks, kus broneerisime järgmiseks 4 ööks omale elukoha Holiday Inn hotelli (4 tärni!). Hotell kuulub IHG grupp firmale, kellele ka meie töötasime ning tänu sellele saime hotellis elada sama hinnaga, kui oleks elanud kusagil räpases backpackeris – seega oli see super pakkumine meie jaoks! Elasime me kaheksandal korrusel, kust paistis kätte osa Darwini kesklinnast ning all uhkelt säravad basseinid. Ei puudunud ka televiisor, konditsioneer jne jne, mis 4 tärni hotellile kohane on.
Aga mis sellest hotellist, sinna me sattusime ikka ainult hommikuti kui pime oli, et end välja magada! ülejäänud aja aga veetsime Darwini peatänavatel pubides ja klubides. Ikkagi olime ju üle 3 kuu istunud kusagil kaugel metsas, kus ei toimunud peaaegu midagi ning seega oli see üks super aegu nüüd üle pika aja Darwinis! Ajasime kokku kõik Eesti sõbrad ja tuttavad Darwinis ja leidsime vahepeal isegi ka lisa 
ning suundusime vallutama Darwini pea tänavat.
Darwinis oli just sel nädalavahetusel tegemist mingite homoseksuaalidega, kes panid siis pidu kohalikus klubis. Linn oli silte ja reklaame täis ning peale mitmet kiiremat 100 meetri õlut suundusime meiegi seda jama üle kaema kohalikku gay-baari. Selle kohta ei osagi suurt midagi kirjutada… Kuid vähemalt üks meist teadis (Eenos), kuidas peab käituma sellises kohas.
Tegin ka veidi videoklõpsu esimese õhtu kohta. Nõrganärvilistele rangelt keelatud, me ei vastuta tagajärgede eest, mis võivad video vaatamisega kaasneda.
Pidu läbi, meel närviline – seega suundusime meie tagasi hotelli väljamagama. Mõned mehed panid pidu edasi, kuni klubi sulgemiseni.
Järgmisel päeval mõned tunnid magamist ning krapsti püsti tagasi linna peale, kus peatänavat olid siiani vallutamas Tõnis, Madi, Ed ja Juki. Liitusime meiegi nendega ning jõudsime ka ühe õlle teha tänava lõpus asuvas viimases pubis (nemad olid järjest käinud kõik pubid enne meid juba läbi). Kunas pubid said otsa sellel tänaval, siis liikusime lennujaama lähedale järgmisesse baari, kus tegime ka veel mõned joogid.
Lõpuks lõpetasime ikka päeva peatänaval, kus ideeks tuli minna Darwini kasiinosse. Enne kasiinosse minekut tegin kiire pildi ka kohalikuga Darwini peatänaval.
Kasiino asub Darwini kesklinnast 10 minuti takso sõidu kaugusel. Tegemist on suure hoonega, mis on täis mänguautomaate, blackjacki ja pokeri laudu ning ka klubisid ja pubisid. Isegi hotell ning konverentsisaali leiab sealt. Peamiselt läksime sinna uudistama, mida on võimalik sellest kompleksist leida. Mõned mehed leidsid kuuse alt kingipakke, teised aga proovisid mänguautomaate ning uurisid klubielu.
Cooindas oleme praeguseks paigal püsinud kõige pikemat aega – juba 3 kuud! Mujal oleme hakkama saanud 1 kuu või umbes 2 kuuga. Kuid kurta pole sellegipoolest midagi, sest oleme saanud siin raha koguda auto remondiks 😀 Tegelikult oli soov olla siin kokku 4 kuud, et kuni jõuludeni välja, kuid nagu ikka plaanid ei ole kuidagi moodi püsivad. Praeguse seisuga lahkume me siit juba tuleva nädala neljapäeva hommikul – eks näis kuhu tee meid järgmisena viib.
3 kuu jooksul on vahepeal ka meie ajaveeb unarusse jäänud. Tõesti pole lihtsalt olnud midagi erilist teieni tuua, sest kogu selle aja oleme vaikselt siin töötanud ning suuremat muud pole siin teha. Tegin ka mõningad klõpsud meie territoorimust, et umbes oleks olemas ettekujutus sellest kohast.
Ma niisama…
Minu kajut on number 12, Siimu oma aga on mõned kajutid edasi, number 9.
Seal saab kusta – pesta
Meie kõige suurem järv
Rikaste turistide söögiplats
No, kuna mina omale koju sellised kraanid saan?!
Rikaste turistide elamurajoon. 158$ öö ilma hommikusöögita.
Firma auto.
Seal ta seisab juba viimased 3 kuud
Rohkem pilte leiate nagu ikka pildigaleriist. Eks järjekordselt teel olles saab hakata ka ajaveebi tihedamini uuendama.
