Jällegi on elu ilus, vihma sajab ja linnud laulavad. Siim ning Krister on tagasi teel. 
Hommikul sai siis kiirelt kokku pandud viimased asjad, pestud auto ning farmeri ja teiste toredatega hüvasti jäetud. Ehk veel näeme.
Teekond algas siis sõiduga Coral Baysse, sõit oli jube igav ja maastik täiesti üksluine. Põõsas on põõsas kinni ja autosid üpriski vähe. Suhteliselt kiirelt jõudsime järeldusele, et Tallinn-Tartu maantee on selle kõige kõrval ülivinge. Tallinn-Tartu maanteel puuduvad küll termiidi pesad, aga see selleks.
Detsembrikuus paistab siin päike lagipähe!
Teepealseteks vaatamisväärsusteks olid meil siis suured kotkad ja kängurud. Millegipärast esimesed istusid teiste otsas ja paistsid jube rahulolevad. Kängurud iseenesest olid nagu kängud ikka, natuke puhkeasendis ja sipa mulgustatud/augustatud/nokitud (kuidas kellegile sobib).
Coral Baysse jõudes oli ilm muutunud juba üpris tuuliseks ja kohe-kohe oli hakkamas sadu. Vaatasime oma terava pilguga kõik üle, andsime hinnangu ja liikusime edasi Exmouthi. Ei hakanud isegi pilti tegema.
Teekond Coral Bayst Exmouthi suutis meid jällegi muuta üpriski väsinuks. Autosid teel vähe, raadiot ei ole sinna teele veel leiutatud ja üpriski tugev vihmasadu.
20km Exmouthist hakkas siis vaikselt miskit juba tekkima ja võis end istmelt natuke sirgemasse asendisse liigutada. Ühelpool oli vesi ja teiselpool mäed. Kuna just oli sadanud ja pilved olid madalal, paistsid mäed ja pilved kokku saavat.
Kuna päev oli vaja päästa, seatsime oma auto mägede poole teele. Mida kõrgemale jõudsime ja mida ilusamaks pilt muutus, seda selgemaks sai mulle, mida tunneb pull minnes kevadisele aasale, rohi … Polnud me ju eriti liikunud kuskile kümme nädalat.
Pilt mis ülevalt teelt avanes, oli üpriski udune, aga siiski, mina, kes ma olen mõned korrad isegi Võrumaale eksinud, pidi silma punni ajama.
Tee oli parajalt mudane ja meie hommikune autopesu oli suht-koht mõttetu.
Nüüd siis oleme jõudnud Exmouthi, kuhu plaanime jääda kaheks ööks. Homme siis veel väiksed ümbruskonna vaatamised ja siis selge ilma korral uuesti künka otsa selge ilma pilte tegema.
Exmouth iseenesest meenutab meile Pärnut. Pole siin muidugi karjuvaid soomlaseid ja ilusaid Eesti naisi, kuid siiski on tunne nagu Pärnus. Ehk siis mõned korrad aastas on siin käia mõnus, aga elada oleks siin suht niru. (nagu Pärnus 😉 )
Praegu siis elukohaks kohalik Backpacker, kus neljane tuba ja hetkel peale meie elanikke ei ole siin toas. Härrad istuvad meil siis õllekasti otsas ja vähem härrad on põrandal või voodis lesimas. Aga õnneks seda probleemi kauaks ei ole, sest õllekast on kohe kohe kokku kukkumas. 😀
Häbi on…
