Austraaliasse

Kui Siim on kuni praeguseni töötanud iga päev, siis minul on juba päris mitmes päev vaba.
Eelmisel reedel oli mul 6 tunnine tööpäev, kus lõpetasime töötamise lõuna ajal ning seejärel jagati kõigile kätte palgatšekid. Mina sain alles eile oma, sest minu TFN number polnud veel süsteemi lisatud, kuid nüüd peaks kõik korras olema.

Laupäeval oli tomatifarmis kõigile vaba päev ning seega suunati mind pooleks päevaks viinamarju korjama. Tegemist oli veini valmistamiseks mõeldud viinamarjadega ning need nägid välja täpselt nagu mustikad kobaras. Jällegi oli seal herilasi päris palju. Palka maksti seal viinamarja istanduses peale töö lõppu ümbrikus. Kõik said 90 daala.

Pühapäevaks võtsin ma ise omale vaba päeva, et käia ära Perthis ning saada kätte meie pangakaardid ning muud kirjad. Teepeal nägin ära ka kaks känguru – surnud känguru, lebasid teeääres. Perthi kesklinnast oli vaja läbi sõita, et kaks eestlast ühest linnaosast peale võtta ning seejärel tagasi minna tuldud teed pidi. Kesklinnas istusin ummikus kokku ligikaudu 1,5 tundi. Küll oli seal tee töid ja ka jalgratta maratoni võistlus ning kogu see kupatus jäi just minu teele. Igatahes, kaardid ja kõik vajalikud kirjad sain kätte ning paak sai kah täis võetud ja õhtuks olingi tagasi Donnybrookis.

Esmaspäevaks oli jälle mulle vaba päev määratud! Esmaspäeva sisustasin Bunburys käimisega, kus oli vaja käia poes ning osta ära ka veel internetipulk (Pühapäeval on peamiselt poed kõikjal kinni, seega tuli esmaspäeval käia).
Interneti pulga võtsin Austraalia kõige suurema tele/mobiiloperaatori Telstra oma, kunas sellel on kõige parem levi üle Austraalia ning seega ka outbackis. Loomulikult olid ka hinnad mõistlikumad, kui seda Vodafoneil. Teenuseks sai võetud Pre-paid Mobile Broadband, mis maksis 79 daala ning kaasa sai 2GB andmemahtu. Ning seejärel on võimalus laadida peale erinevas vääringus krediiti. Arvatavasti laeme 150 dollari eest ning siis saame 30GB andmemahtu (üles- ja allalaadimine kokku) 365 päevaks. Seega on meil nüüd võimalus ka Skypes olla
Bunburys tegin ka kiirelt väikese tiiru, käisin ookeani ääres ning üritasin linnas mõnda vaatamisväärsust vaatama minna. Vaadata seal linnas nüüd küll midagi ei olnud, peale ookeani. Mõni pildike on ka pildigaleriis.

Teisipäevaks sain tagasi tööle ning see oli ka kõik. Üks päev tööd. Täna kolmapäeval on jälle vaba päev. Näis, kaua see jura kestab.
Täna tuleb veel panka minna ning oma eile saadud raha tšekk rahaks teha. Auto pagasnik tuleks kah korda teha, võimatu on sealt enam midagi üles leida.

Neli päeva sain nautida mõnusat tööd tomatifarmis Wringe & Quick. Hommik algas kella kuue paiku ning peale kiiret sättimist asusingi iga hommikulisele 35 kilomeetri pikkusele tööle sõidule.
Teepeal pidavat kohtama palju kängurusid, kuna seal on nende mingisugune koloonia või miski elamine, minul kahjuks / õnneks ei olnud võimalust nendega kokku puutuda. Tee oli korralikult mägine ja käänuline ning ka suhteliselt kitsas.
Tänu sellele teele avastasin ka, et meie auto esiamordid on läbi, sest rattad lõi koguaeg koopasse igas vihasemas kurvis. Seni olime ju ainult sõitnud mööda mõnusaid siledaid kiirteid.

Tomatifarmis endas visati meid igal hommikul pick-upiga põllu peale, kus rahvas jagunes kuuestesse gruppidesse. Igale grupile üks ise valmistatud sõiduk, millega mööda tomatipõõsaid sõites, saime korjata tomateid.
Korraga tegime neli rivi tomateid ning aega see võttis vastavalt valmis või natuke valmis tomatite puhul 30 minutit kuni 2 tundi. Päeva sai õhtusse päris kiirelt ning töö oli ka mugav ning mitte raske.

Juba kolmandal päeval hakati andma inimestele vabu päevi, sest korjamis kõlbulikke tomateid oli vähe ning enamus ajast sõitsime me neid põõsaid niisama läbi, saades saagiks 1 – 2 kasti inimese kohta.

Nüüd eile oli lõpuks ka minu kord, siiani olin alati ära jooksnud, et keegi ei saaks vaba päeva mulle anda, aga arvatavasti sain. Täpselt ei teagi… sest eile õhtul peale töögraafiku välja tulemist tuldi minu juurde ja öeldi, et ma lähen uude farmi tööle (Mary Clark farm). Sellest oli küll väga kahju, sest nagu arvata võis tegeleb see uus farm erinevate puuviljade korjamisega (õunad, ploomid, nektariinid jne).
Graafikut nähes tuli välja ka, et ma pean veel tund aega varem kah üles ärkama, kuna väljasõit toimub kell 5.30 ning töö hakkab kell 6.00 – veel vähem magamist.

Igatahes täna käisin uues farmis tööl ära. Tegemist oli õunte korjamisega, mida ma siis ka päev läbi seal tegingi. Hästi palju herilasi on seal, kes nokivad laiali astutud õuntest mahla või mida iganes. Autos on kah päris mitu kodulooma juures nüüd.
Töö oli loomulikult raskem, kui tomatifarmis, sest päev otsa pidi puude otsast päikesega neid kuradi õunu korjama. Õhtul pakkisin paar kasti ploomi kah enne tööpäeva lõppu. Tegutsemist oli küll rohkem ja ei olnud nii tolmune, kui tomatifarmis, kuid sitem sellegipoolest.
Aga mis kurta, vähemalt on ju töö olemas

Hostelis on ka selline süsteem, et hommikul, kes on oma autoga, siis neile määratakse auto peale ka inimesed kaasa, keda nad siis tööle veavad. Tomatifarmis oli koos minuga ilusti 5 inimest täis ning sellega teenisin kohe kütuse raha 20 daala, kuid nüüd vean ühte üksikut prantslast, kellelt saan siis 5 daala – vast tuleb rahvast juurde.
Iga kord, iga nägu maksab autojuhile 5 daala. Nii käib siin asi.

Pilte ei ole kahjuks teha saanud, sest nii kuradi kiire on olnud. Farmis ei ole nagunii aega pildistada ja ega siin hostelilgi ilusat külge pole.

Kütusest nii palju, et täna tankisin esimest korda siin Donnybrookis ja kütuse hind oli 1.460 daala liitri kohta. Natuke kallim, kui Perthis. Outbackis pidi üldse maksma 2 kuni 3 dollarit liiter
Perthis panime paagi täis ning sõitsime Donnybrooki, seda umbes 200 km. Plus veel siis siin edasi – tagasi tööle sõidud ning täna hakkas kütus otsa lõppema. Läbisõit oli selle täispaagiga 579 kilomeetrit. Eks saab ka rohkem sõita, kui maanteel ainult ringi lasta ja kui Siim hoiaks käigvahetust alla 2000 pöörde.

Praegu ma farme ei positsioneeri kaardile, sest meie üliaeglane internet seda hetkel ei luba. Kui saame palgapäeval võimaluse osta miski internetipulga, siis teen ära!

Kiire uuendus!

Täna õhtuse töölisti vaadates olen ma tagasi oma lemmik tomatifarmis! Aye! Seega oli üks päev vaheldust Eks loomulikult näis, kuidas edasi läheb, aga tahaks küll jääda tomatifarmi hooaja lõpuni. Ok, nüüd lähme tudile. Kuuldavasti pidavat järgmine nädal 60% tõenäosus vihmale olema – ju siis magame autos 😀

Täna siis minul poolvaba päev ja teen siis kande, et mis toimunud ja kuidas läinud.

Sai siis tuldud ära Perthist 2. märtsil pärast seda, kui FirstJobist jälle ainult lubati, aga midagi kindlat ei olnud. Kuna oli teada, et Donnybrookis peaks olema õunte hooaeg, sai kiirelt vaadatud internetist, et siin Brook Lodge backpackers olemas. Aadress gpsi ja suund siia.

Sõidetud sai 200km hea ilma, päikse ja Eesti muusika saatel. Meie nelja liitrisele meeldis see ka ja ta võttis üllatavalt vähe bensiini. Siinkohal võiks ära mainida, et linna küttekulu tuli tal tagasihoidlikud 19l/100km. Tagasi meie sõidule, vaadata midagi väga erilist ei olnud, kuid kõik on ikkagi teistmoodi kui Eestis. Linnast välja saades asendus roheline kollaka värviga ehk siis siin ikka päris kuiv. Vihma pole siin sadanud juba üle kuu. Lubatud kiirus koguaeg 110km/h ja tee neljarealine, ehk siis sõit sujus vägagi kiirelt.

Donnybrookis olime kohal juba kuskil kahe-kolme vahel, aga kuna hosteli office avatakse kell 17 siis tegime tiiru “linnas” kuhu sattusime. Kõik vajalik on olemas, aga samas tegemist ikka paraja külaga. Hostelis siis öeldi alguses, et kohti pole, aga kui Krister mainis, et meil auto ja võime telgis magada, siis hakati mõtlema. Lõpuks oli koht olemas ja maksime 90dollarit inimene telkimise eest nädalaks. Uurisime ka töö kohta, kuna siinne hostel, kus peatume otsib meile ka ise töökohad. Anti lootust, et oleme juba järgmine päev tööl, kuid tegelikult töötama hakkasime üks päev hiljem, aga polnud hullu, linnas oleksime olnud ikka veel töötud arvatavasti. Backpackersis elanike on siis hetkel kuskil 150 inimese kandis ja neist kaks on Eesti tüdrukud, kes siin olnud juba neli kuud ja lahkuvad märtsi lõpus. Üldse oleme eestlastega kokku puutunud juba ka Perthis. Kuna hostelis elanike päris palju, tähendab see seda, et peale tööd kööki minnes on ootamas seal päris korralik temperatuur ja mitukümmend Aasia päritolu inimest, kes kõik valmistavad kas riisi, nuudleid või kana. Seega toidutegemine on siis suht piinarikas ja nõuab võitlust. Nagu eelnevalt sai mainitud, elame telgis, see tähendab seda, et me ostsime omale kaheinimese telgi 15dollari eest. Selle raha eest on telki küll ja ülegi veel, aga päris kahe inimese elamist see välja ei anna. Sirutada seal ei anna, aga magatud saab ja rohkem meil seal asja viibida ju polegi.

Oma vahepeal vabaks jäänud päeva enne tööle hakkamist sisustasime Bunburys (30km Donnybrookist) poes käimisega, ostetud sai mitmeks päevaks toitu ja 4kg kartulit, et kodusem tunne oleks. Tagasi töö teemadel, siis teise päeva õhtuks tekkis seinale tööliste list, kuhu ka meie olime sisse mahtunud. Kahjuks sattusime erinevatesse farmidesse, aga oleme mõlemad oma töökohtadega rahul. Kuna Kristeri nime all on auto, siis tema viib tööle hetkel 4 inimest ja saab kõigilt bensiiniraha. Samas mina pean maksma bensiiniraha inimesele, kes mind sõidutab, aga jällegi pole hullu, meil hetkel ühine rahakott.

Nüüd siis minu tööst. Korjan ja puhastan viinamarju. Tööd teinud siis alates reedest ja olen rahul. Kohati on natuke igav ja tüütu, aga midagi rasket ja paljunõudvat see töö pole. Tööpäev hakkab siis kell 7.00 ja sisaldab kahte 15minutilist pausi ning 30minutit lõuna. Päeva lõpp on kell 18.00. Hommik on siiani alanud korjamisega, traktoriga viinamarjade vahele, kastid maha, kastid täis korjata ja peale laadida traktorile. Sellist korjamist teeme tavaliselt kolm korda päevas ja ülejäänud aja siis puhastame viinamarju. Tööd peaks osade juttude järgi olema kuuks-kaheks, aga kuna nüüd on juurde tulemas meile 8 inimest korjama, siis mina eriti rohkem kui kaheks nädalaks seal tööd ei suuda näha. Muidugi on võimalus, et pärast vaja oksi lõigata ja kõike muud sellist teha. Eks paistab. Tänase seisuga said läbi heledad viinamarjad ja homsest läheb lahti tumedate marjade korjamine. Kõigi juttude kohaselt peaks olema tumedaid kergem korjata ja puhastada. Hetkel oli meid tööl kaks autotäit, ehk siis kümme inimest pluss farmer ja tema ema ning isa. Töötan koos ühe Eesti tüdruku ja kaheksa Aasiamaa poja/tütrega. See tähendab seda, et mina saan natuke rahulikumalt tööd teha, sest kilid rabelevad minu eest ka. Muidu farmer on noorem inimene ja väga muhe ja tore inimene. Eesti tüdruku jutu järgi ei pidanud ka väga kehvasti maksma, eks ootan palgapäeva ja siis paistab.

Olen suutnud tööl ära näha kängurusi, kes farmi kõrval mäenõlval hommikul rõõmsalt hüppavad. Lisaks sai eile nähtud ilusat prisket sisaliku, kes oli 30-40cm pikk. Lisaks olen näinud kõvasti erinevaid ämblike ja mingeid mardikalisi.

Täna saime Kristeriga sõnumid, et FirstJobil meile neljaks nädalaks tööd pakkuda viinamarjade korjamises, aga kuna meil siin hetkel hästi, siis ei reageerinud me sellele. Aga nagu näha, kui oleksime linna jäänud, oleksime alles praegu saanud tööle.

Lisaks siis mainiks ära, et sügis hakkab siia jõudma, öösel ja hommikul on juba päris külm ja peab pusa peale viskama. Pimedaks läheb siin juba päris vara ja kella poole kaheksa aeg on juba vaja meenutada, kus mis väljas asub. Märkimata ei saa jätta, et siin taevas väga selge koguaeg ja kõik tähed asjad paistavad väga selgelt kätte.

Millalgi, kui Kristeril tomatid otsa saavad või otsustavad rohelisteks hakata, tuleb ka temalt postitus.

Kallitele lugejatele ja jälgijatele nii palju teadmiseks, et oleme Siimuga jõudnud kusagile pommiauku nimega Donnybrook. Siia jõudsime 4 päeva tagasi. 2. päeva õhtul pandi meid mõlemaid töölisti. Mina asusin töötama tomatifarmi ning Siim tegeleb ühes teises farmis viinamarjadega.
Suurt midagi ei ollegi hetkel kirjutada, kiire on. Kui kunagi vaba aega rohkem tekib, siis kirjutame oma töödest lähemalt. Näis, võibolla kuu aja pärast 😉