Arhiiv » aprill, 2011 «

Falcon ja tema probleemid.

Nagu teada, lahkusime Perthist ja asusime mööda rannikuäärt liikuma põhja. Ära sai nähtud Pinnacle kivid ning palju muud vaatamisväärset (sellest teises postis).
Tagasi mõeldes hakkas auto kohe peale Perthist lahkumist natuke mingil hetkel kakkuma, aga see ei olnud piisavalt tugev, et me oleks sellest mõelnud või rääkinud.
Teisel päeval peale teele hakkamist saime liikuda umbes pool tunnikest, kui meie 4 liitrit hakkas tugevalt rappuma. Tõmbasime teeäärde, et asja uurida ja peale mootori seisma jätmist oli kõik.
Rohkem auto eluvaimu ei andnud, midagi oli puudu. Peale tähtsamaid uuringuid ja mehisemaid vandumisi asusime me istuma autosse ja kõiki vägevamaid paluma.
Mingil hetkel läksin välja ja otsustasin kurja falconi jõllitamise kasuks. See tõi meile positiivseid tulemusi. Kinni pidas auto, mis oli silmnähtavalt paremas seisus, kui meie raibe.
Saime kohe mõõdetud ja teada, et akus viga ei ole, nimelt aku oli täitsa täis ja igati vinks-vonks. Abivalmis inimene, kes oli peatunud, uuris kohe välja lähima remondi töökoja ja helistas sinna.
Abi saabus meile 5,5 km kauguselt Leemanist. Kohale tuli õlinäpp, kes jagas asja ja andis meile mõista, et tal tööriistu kaasas ei ole ja tuleb vedada auto tema garaaži.
Köis külge ja sõit võis alata.

Kohale jõudes tema töökohale saime mõista, et auto remont saab toimuma tankla kõrval suure puu all. Meie jaoks polnud sellest hullu, kuna tähtis oli tulemus.
Peale mõningat uurimist ja kirumist, kui vähe ruumis selle mootori kõrvale on jäetud, hakkas meistrimehel midagi koitma. Välja sai võetud topsitäis bensiini ja õhuvõtust läks see teekonda põlemiskambri otsima.
Peale võtme keeramist oli meie auto kui uuesti sündinud, süda tuksus tugevad kaks sekundit. Peale seda oli kõik selge, varalahkunud jupiks oli osutunud bensiini pump.
Meie õnneks oli auto luksepal antud mootorile bensiini pump olemas, seda küll universaal kerega autole. Nagu aimata juba võite, on sedaanile ja univeraalile erinevad pumbad.
Kuid siiski, alati on võimalik leida kompromiss, mis seekord tähendas kahest pumbast ühe sedaanile sobiva kokku ehitamist. Aga nagu kõige hea juures on ka igal asjal miinus.
Bensiini pump asub kütusepaagis ja ligipääs sellele käib läbi pagasniku. Seega meie mitmeid kordi hoolikalt tähestiku järgi sätitud laoruum pidi leidma kiiresti teekonna taha- ja kõrval istmele.

Kõik sealt edasi käis nagu õpikus. Pump sai vahetatud ja auto töötas.
Meie teekond Carnarvoni poole sai jätkuda mõningate ööbimistega.
Järgmiseks peatuseks sai meile olema Geraldton. Järjekordselt sai meie elukohaks linnast välja jääv kämping. Esimene öö rõõmsalt ära magatud, sai mindud tutvuma vaatamisväärsustega.
Tagasi tulek tähendas meile kahjuks jälle probleeme. Keset linna rahulikult allamäge kulgedes otsustas falcon jälle näidata iseloomu, ning suri välja. Suutsime veereda lähimasse tanklasse ja seal said siis diagnostika tööd alata.
Peale pikka uurimist, bensiini pumba kontrolli, kaitsmete uurimist jõudsime selgusele, et puudub säde. Kuna vägagi võimatu on leida midagi siin linnas pühapäevasel päeval, siis asusime jalgsi teekonnale Hungry Jacki (teile tuntud kui Burger King).
Seal tõstsime oma meeleolu free refill soft drinkidega. Kujutab see siis seda, et saad oma fantat, coca-colat, sprite jms täita lõpmatuseni. Seda muidugi viisakuse piirides (sellepärast kirjutamegi lõpmatuseni).
Tagasi auto juurde jõudes oli meil olemas juba võimalikud variandid, et kuhu meie auto remonti läheb. Kuna liikuda ei olnud kuskile ja elada on vaja kokkuhoidlikult, olime vastu võtnud otsuse, et ööbimine saab toimuma autos.
Sellel ajal, kui mina magasin, suutis Krister tanklast saada soovitusi töökoja valikul. Hommikul siis hakkas Krister helistama ja uurima, et kuidas on lood auto remondi ja transpordiga.
Tulemuseks sai see, et pidime eraldi tellima puksiiri, kes meid viis siis töökotta. Kuna remondis oli juba paar autot ees, tähendas see meile vähemalt paari tunnist ootamist.
Rõõmsaks selle ootamise juures tegi see, et anti meile asendus auto. Sellest saite juba eelmises postis lugeda.
Auto remont võttis siis aega umbes kolm tundi ja tööks oli replace distributor reset timing, repair damaged wiring.

Nüüdseks siis auto korras ja liikvel, kuni järgmiste probleemideni – NOOOOOOT!.

Meie uus auto!

Alates tänasest on meil uus auto. Otsus uue auto kasuks sai tehtud, kuna vana lagunes ja uus tuli hea hinnaga kätte. Tegu siis oma ajastu klassikaga – Daihatsu Charade.
Edasi viivaks jõuks on mehised 1.5 liitrit ning masinal on 5 manuaal käiku, mis selle vägeva litraasi juures peaaegu kütet ei tarbigi (julgeme uskuda, et allamäge ja tagant tuulega tekitab see auto bensiini juurdegi).
Lisadest on autol tuled ja pidurid, mis ka imekombel töötavad. Istekohti on meie ratsus 5, seega oleme avatud teiste backbackerite soovidele meiega liituda (oodatud on ka Eesti seiklejad).

Ja kõige selle juures ei suuda see auto veel üllatustega lõpetada. Antud isendile pole lisatud abivahendeid memmekatele, see tähendab, et puuduvad ebavajalikud airbagid, abs ja muud nimed.
Ja jätkuvalt jätkates kiidulaulu antud auto kohta, ei saa märkimata jätta, et avariisse sattumine selle autoga ei tähenda Charade juhile probleeme (pole võimalik, et võiks vigasena ellu jääda).
Antud autot julgeme soovitada kõikitele noortele kukkedele, kuna allamäge ja tagant tuulega suudab pill välja võtta 113km/h (GPS!) ja selle kiiruse juures paistab ta juba päris sportlik.
Lubatud legaalne liikumis kiirus on Austraalias 110km/h. Seega nagu me kõik teame, seadused on rikkumiseks!

Siinkohal peame siiski soovitama kõigile Charade omanikele, et mägede olemasolul tuleks kaasas kanda paberkotti, kuna maanteel üles mäge üle 90km/h liikumine pole võimalik ning linnas tippsaavutuseks suuremate tõusude korral jääb teine käik.
Ja kõige sellega tuleb veel ka kaasa imeliselt suur pagasi ruum. Meie asjad mahuvad ära suurepäraselt ja ruumi jääb veel ülegi

Salongi ruumis pole kokku hoitud ka disainis! Oma maitset on näidanud ka auto eelmine omanik. Noor streetraice hunt Sergei on lisanud sportivnõi rooli ja andnud istmetele stiilse ning mehise välimuse.

The Pinnacles Desert

Tegemist on päris ilusa vaatamisväärsusega ja ühe kuulsamaga lääne-kaldal. Tegemist on kividega, mis on ühes hunnikus.

Asuvad need kivid Nambungi rahvuspargis. Tekkinud on need jällegi miljonite aastate jooksul, mil kasvasid siin kunagi veel puud.
Nimelt tugeva tuule tõttu on mitmetel kordadel seal kasvanud puud uhutud suure liiva alla ja siis jällegi liiva alt välja, kus siis puude tüved on selle liiva ning vee sees protsessinud aasta tuhandeid ja tulemus on nüüd ka piltidel näha. Nimelt need kivid on kunagised puutüvid. Nüüd koosnevad need kivimid lubjakivist vms (limestone).
Võimalik on kivide vahel kõndida, mille jaoks on märgistatud teerada kui ka on võimalik kasutada oma sõiduvahendit kivide vahel sõitmiseks, seda muidugi kindlal rajal.
Meie käisime päeval, kuid kõige võimsam vaade oleks päikeseloojangu ajal, kindlasti leiate ka google.com abil pilte, kes tahab.
Siim ütleb, et pilet maksis 11 dollarit sinna. Seda aga auto pealt, mitte inimeste pealt. Nii et, kui suure bussiga minna, kus 50 inimest, siis saaks ikka 11 dollariga 😉

Aga suurt muud nagu polnutki. Elukoht igast elukatele, leida võib sealt skorpione, öökulle, usse, susse jms. Meie ei näinud kedagi, sest kuradi kärbsed lendasid kõikjal!
Võimatu oli keskenduda ja vaadata rahulikult ringi. Nii et, kui kellegil minek, siis kärbsevõrk oleks mõistlik idee.

PS! Jälgige ka kindlasti vanemaid albumeid pildigaleriis. Lisandub sinnagi veel pilte.

Fremantle Prison

Oleme siis hetkel tagasi Perthis. Siia tulek möödus probleemideta ja välja oli meil juba ennem vaadatud hostel, kuhu tulla. Meie uueks koduks kolmeks ööks sai Ocean Beach Backpackers. Tegu siis odava elamisega (24 dollarit öö) ookeani ääres (50m ookeanist). Hostel ise on puhas ja korralik, üleliigset lärmi pole ja tasuta parkimine. Miinus on ehk kaugus kesklinnas (15min auto sõitu), aga pole hullu.
Perthis sai ära käidud ka Fremantle Prisonis (vanglas). Võtsime kaks tuuri, mille hinnaks kokku tuli 25 dollarit. Üksikult on hinnaks 18.50 kohalikku raha. Esimene oli Doing Time Tour ja teine Great Escape Tour. Esimesed siis tutvustati vangla ajalugu, vangla korda ja vangide igapäeva elu. Sellejuurde kuulus siis ka ringkäik vanglas. Teisel tiirul käisime rohkem ringi väljaspool vanglat sealhulgas vahitornis ja kuulasime jutte erinevatest põgenemis katsetest, millest enamus jäidki katseteks. Giidiks sattus meile mõlemal korral sama inimene ja tema tööga võib rahule jääda. Oli jutukas, oskas küsimustele vastata ja andis meile infot põhja-lääne Austraaliasse jäävate vaatamisväärsuste kohta.

Fremantli vangla (osariigi karmima korraga vangla) ehitust alustati 1850 aastal ning valmis sai see 1855 aastal. Töö lõpetas 1991 aastal, seega hetkel 20 aastat tagasi. Esimesed asukad saabusidki vanglasse 1855 paiku, kes toodi sinna peamiselt Inglismaalt. Palju oli iirlasi. Ka Ameerika pinnalt läbi Inglismaa sattus sinna mõnigi. Laeva sõit Inglismaalt hakkas Oktoobris ning kestis umbes 3 kuud ehk Jaanuarini.

Viimane inimene, kes hukati läbi poomise oli Eric Edgar Cooke ning see oli aastal 1964. Ka üks naisterahvas Martha Rendell hukati selles vanglas läbi poomise.
1988 aastal mõõdeti vangla sise temperatuuriks 52.2 kraadi, mille tagajärjel toimus ka seal mäss. Mitu sektsiooni võeti vangide poolt üle ning paljud valvurid sattusid vangide küüsi. Põletati ka vangla kolmanda sektsiooni puust katus maha. Kogu kahju tol aastal oli 1.8 miljonit dollarit.


Vanglas endas oli muidu 4 sektsiooni, kus viimases hoiti mõrvareid ja eluaegse vangla karistusega vange. 1 sektsioon oli siis kõige leebemate karistuste kandmiseks, kuid siiski miinimum oli 90 päeva. Sellel ajal anti näiteks kommi varastamise eest 90 päeva vanglat. Kõige noorem vang 6 aastane poiss mõistetigi varastamise eest 90 päevaks trellide taha. Pildigaleriist leiab kongidest ka pilte. Alguses olid kongid umbes 1,2 meetrit laiad ja paar meetrid pikad, kuid erinevate surmade ja haigusjuhtude puhul ehitati kaks kongi üheks. Surmade põhjuseks kirjutati vangla arsti poolt “Vangi külastas jumal”. Tegelik surma põhjus oli lämbumine ja selle arusaamiseks kulus mitmeid aastaid. Kuna vangla algusaegadel puudus elekter, põletati kongis õlilampe. Kongides puudus aga ventilatsioon ja seega tekkis hetk, kus hapnik hakkas otsa lõppema. Selletõttu lõhuti kongide vaheseinad ja ehitati kahest üks, lisaks tehti ukse alla äärtesse ventilatsiooni avad.

Vanglast on õnnestunud kõigest kuuel inimesel põgeneda. Ülejäänud on kõik ebaõnnestunud. Nendest põgenejatest kuulsaim on Joseph Bolitho Johns “Moondyne Joe”, kes on põgenendu Fremantle vanglast kuus korda. Peale viiendat korda ütles kuberner, et kui tal õnnestub veel põgeneda, saab ta vabaks. Sellel ajal oli mehe sõna au sees ja peale järjekordset põgenemist sai “Moondyne Joe” vabaks ja elas oma viimased 21 aastat ilma probleemideta vabaduses.

Vangla vaimud käisid kah korraks meie auto kallal :( :

Kategooria: Perth  2 Kommentaari

Giants & Mammoth Cave

Margaret Riveri ühed populaarsemad vaatamisväärsused on koopad, mis on moodustunud lubjakivist ning sisaldavad 35,000 aasta taguseid fossiile. Koopaid on Margaret Riveri ümbruses 500 kandis ning avatud neist on 6. Meie käisime Mammothi nimelises koopas ning hiljem ka Giants koopas.

Mammuti koopa valisime seetõttu, et kirjelduse järgi oli tegemist gooti-stiilis koopaga, mis pidi ka kõige sellise kurjema ja vihasemana tunduma. Peale Giants koopa külastust oli too köki-möki. Mammoth Cavei sissepääsu tasuks oli 20 dollarit ning kaasa anti audio-guide, mille abil sai siis erinevates kambrites kuulata vastavat juttu. Millal tekkisid miskid kristallid või kujud ja mis fossiil parasjagu seina peal näha on.

Mõtlesime, et sellest Mammoth Caveist piisab meile, et teised samasugused, kuid… ühte brosüüri sirvides jäi silma paar koobast veel. Giants Cave on omapärane seetõttu, et võimalus on selles koopas ise ringi ronida koos taskulambi ja kiivriga. Jalas peavad olema ka kinnised saapad. Seega, valisimegi Giants Cavei, et ära kogeda ka ise exploreimist. (Eesti keeles ei oska enam kirjutada…). Sissepääs oli 12 dollarit ja elamust selle raha eest 10 korda rohkem, kui Mammoth Caveis.

Võimas oli! Kott-pimedas koopas ringi kõndida, kus maksimaalseks sügavuseks saavutasime 86 meetrit! Pikkust oli koopal üle 500 meetri, mille läbimine võttis meil umbes 1h ja minuteid peale. Lõpus tuli ronida ikka läbi kitsaste avade ning proovides mitte kinni jääda. Vahepeal oli isegi raske õiget teed edasi leida, kuid nagu meile eelnevalt öeldi, tuleb rahulikult ise teed otsida! 😀 Nii me sealt ka lõpuks välja saime. Võimas oli, kes satub sinna, siis kindlasti tuleks käia Giants Caveis! Siimu telefoniga sai mõni pilt kah tehtud, sest enda kaamerat ei olnud sinna mõtet kaasa vedada, kuna puudus valgus ja seal tuli ka kitsastes avades ronida.

Kategooria: Margaret River  Kommenteerimine suletud