Darwin, Northern Territory

Lõpuks jõudsime siis Darwini, Põhjaterritooriumi pealinna.

Ei saa me läbi Eestita ja eestlasteta. Tähendab see siis seda, et oma esimesel poe külastusel, ütles meist eespool olev meesterahvas: “No tere Eesti poisid, kuidas läheb?” Selleks hetkeks olime viibinud Darwinis ehk 30 minutit. Nägi see siis välja selliselt, et järjekorras arutades, kas kõik asjad sai ostetud, avastasime, et tee on ostmata. Mis siis ikka, Krister pani padavai teed otsima ja mina seisin edasi. Sellel hetkel siis keeras ees olev meesterahvas ringi ja hakkas rääkima puhtas Eesti keeles. Arvestades palju me oleme Austraalias juba erinevaid eestlaseid näinud, tundus see mulle liigagi naljakas. Arvatavasti paistsin suht lollakas, aga ilma midagi vastamata hakkasin ma lihtsalt naerma. 😀 Peale head kõhutäit naeru, hakkasin siis Ukuga juttu rääkima. Kuna tegu oli vanema, kui 30 aastat inimesega, arvasin, et tegemist inimesega, kes uut elu alustanud Austraalias. Seega hakkas peas kohe kell lööma ja muuseas sai juttu pressitud töö ja elamise poole, lootma ja proovima peab ju alati. Aga mis tuli välja?!? Tegemist siis inimesega, kellel nimeks Uku Randmaa, kes on otsustanud üksinda purjetada ümber maakera. Järjekordselt sain olla imelik ja vaadata suhtkoht väga imestunult. Peatus ta siis Darwinis mõneks päevaks ja tegi edasi liikumiseks sisseoste just meiega samal ajal, samas poes. Maailm on väike, no kurat jube väike ikka ju!! Kunagi tundus planeet maa ikka väga suur, aga no ju siis olin mina lihtsalt sellel ajal väiksem. Vahepeal oli Krister tagasi jõudnud ja liitus ka vestlusesse. Küsimusele, kas juba Matvere ja Tätte on nähtud, tuli kohe jutt, kuidas, kuna ja kuskohas nad koos olid olnud. Ma ju ütlen, et see kera on väike! Kahjuks on poejärjekorrad alati jube pikad, igavad ja venivad. Seekord siis jäi järjekord liiga lühikeseks. Oleks tahtnud temaga palju palju pikemalt jutustada, usun et kuulata ja rääkida oleks omajagu.

Infot ümbermaailmareisi kohta saab aadressil http://www.uku1.eu

Igastahes meie poolt talle kivi kotti ja tuult purjedesse!

Aga siiski, sellega ei ole meie Darwini elamused veel lõppenud. Olime ju sattunud üle mitme kuu jälle kohta, mida võib nimetada linnaks, elanikke siis seal 127 500. Ehk siis inimeste arvult üsna kodune Tartu, väljaarvatud emajõgi, ülikool ja õlletehas (ei ole tähtuse järjekorras). Kuna ees oli meil olemas siin juba viis eestlast, siis neist neljaga sai ka kohe ühendust võetud ja kolisime nendega samasse elamisse. Elamine asus looduskauni vaatega kohas, olemas oli meil telkimisplats, auto parkimiskoht ning suur suur välikäimla ning kõik see oli tasuta – ei saa kurta. Teile teadmiseks, et Austraalias siis ööbimine võsas, autos, rannas jne normaalsetes kohtades keelatud ja vahelejäädes on trahvid olenevalt kohast kuni 1000 daala.

Järgmise päeva põhiülesanne oli meile siis, et auto remonti saada, niikaua kuni veel koos püsib. Nagu ikka, vedasime kuidagi kuskile välja ja rõõmustati meid uudisega, et vahetust vajab mingi käigukasti andur, õli/filter ning nagu seda veel vähe oleks, lekkis see siga veel õli ka. Mis siis ikka, sai kokkulepitud remont järgmisele päevale. Remondipäev kujutas siis seda, et auto jäi neile ja edasi reisisime kuuekesi Ford Falconis (Sierras), seda küll õnneks ainult natuke üle poole päeva. Remont siis päris vaakumisse rahakotti ei tõmmanud, aga selle raha oleks saanud igatmoodi paremini kulutada, kasvõi maha juua.

Esimesel õhtul istudes oma väiksel kämpingu platsil, saime teada, et linnas lipupood. Mis siis ikka, järgmise päeva plaanidesse pidi ära mahtuma ka lipupoe külastus. Tegu siis mõnusalt väikse poekesega, kus meil õnnestus kohe kokku sattuda omanikuga. Vanem härra, kes austraalaste kohta vägagi tark ja teadis Eestit ja lipuvärve. Sellel hetkel oli tal müügiks küll ainult üks sinimustvalge kleeps, mis muidugi sai ära võetud. Lisaks sai väga pikalt jutustatud, mis me Austraalias teeme ja kuidas meil üldine olukord. Sellest muhedast vestlusest tekkis see, et ükshetk haaras vana telefoni ja hakkas helistama ja meile kõigile kuuele tööd otsima. Helistatud said Tema tuttavad linnavalitsuses ja nende sugulased. Lisaks saime ka soovituse liituda mingisuguse kinnise pubiklubiga, mille juhatuse liige ta olema pidi. Pidi see tähendama meile odavat toitu ja jooki. Kõik see pikk jutt ja muhe olemine viis välja selleni, et oma kleepsu saime me tasuta ja tellimusse läksid 2 suurt Eesti lippu ja hunnik kleepse. Lisaks toodi tagaruumist välja väike sinimustvalge laua lipp, mis pidi härral olema aukohal ja mitte müügiks. Ja nagu see kõik ei oleks juba liigapalju, üllatati meid veel raamatuga, millest ma lihtsalt näitan Teile pildi.

Kleepsust, mis me siis tasuta saime, saate aimu sellelt pildilt.

Kuna kõigil meil oli vaja tööd otsida ja leida, siis sai hakatud kokku ostma ajalehti ja internetis istuma, et kõik pakkumised ikka meieni jõuaks. Kahjuks puudus meie elamises pidev elektrivool, seega tuli akusid täita aegajalt mujal.

Nii siis see välja nägi. Tulemuse tõi see esimese paari minutiga, saime tuttavaks järjekordse eestlasega. No kurat?!?
Tööd siiski ei leidnud koheselt.
Julgen uskuda veel, et kohtasime selles samas kohas mõned päevad hiljem kahte eestlast veel. Kõndisid meist siis mööda kaks inimest ja natuke eemal meist tegi tüdruk liigutuse, mida võiks öelda, kui enda maha laskmine. No teate küll, võtad oma käe kätte nagu relva ja paned oimukohale ja põmm-põmm. Seda kõikke liigutust ja värki tekitas siis läpakast mänginud lugu Onu Bella-Fiat.

Vahepeal sai ka aega veedetud Darwini rannas. Rand on siin kehvem, kui mujal ja vesi on soojem, kui vannis. Rannas jalgpalli mängides, oled peale teist minutit omadega läbi, sest kuumus on korralik. Aga sellekõige juures oli ka head, rannas olid duššid, kust ei tulnud soolast vett. Tähendas siis see seda, et meie: metsast, maalt, hobusega ja lihtsalt lollakad, saime ennast pesta. Meie võsa kämpinguplatsile ju ei olnud sellised asjad veel jõudnud.

Mida päev edasi, seda tõsisemalt hakkasime me tegelema tööotsingutega. Läksime ühte kesklinnas asuvasse väikesesse kontorisse, kus töötab üks tädi (töö vahendaja), kellele tuleb maksta 10 daala, ning ta otsib töö, juhul kui leiab töö, maksad talle veel 50daala. Meist kuuest üks sai siis koheselt tööle, kujutas see siin töötamist kuskil saarel vähemalt kaks kuud. Lend, toit, elamine on tööandja poolt. Siit läheb Oskar oma lennuga Alyangula nimelisele saarele.

Niisis jäi meid alles veel viis. Edasi oli minu ja Kristeri kord. Läksin jälle rõõmsalt jutuga, et otsin tööd kokana. Koheselt pakuti välja kolm töökohta linnast väljas ja tädi julges arvata, et suudaks mulle nädalaga leida töö ka linnas. Lihtne on siin olla kokk, tööd on siiani olnud kõikjal. Aga tagasi siis meie otsingutele. Pakkusin välja, et võin töötada linnast väljas, kui leiavad samas kohas Kristerile ka mingi töö. Paar tundi hiljem saime teada, et mõlemale pakutase tööd Kakaduu rahvusparki, mis Darwinist 300km. Maksime siis mõlemad ära oma 50 daala ja jäime kõnet ootama. Vahepeal igaksjuhuks uurisin ma endale teisi võimalusi, mis tähendas seda, et tagavara variandiks oli mul olemas proovipäev mereandide restoranis. Vestlus seal oli muidugi huvitav, küsiti siis mult, et kas olen ka ennem töötanud “fancys” restoranis. Aga ikkagi sai meie töökohaks rahvuspark ja juba järgmine päev olime sinna liikvel.

Enne minekut, käisime ja võtsime lipupoest oma lipud ja kleepsud, ning õhtul sai maha peetud viimane pidu. Ka meie vana koolikaaslane Eenos käis meie uhket elamist üle kaemas.

Iga hommikune vaade taga aeda.